teisipäev, 9. mai 2017

Mäletamisest

Paar päeva tagasi sattusin sõitma auto sabas, mille tagaklaasil koloraadovärviline kleeps venekeelse kirjaga "Я помню!". Iseenesest ei midagi ebatavalist meie tänavapildis, kuid millegipärast jäin juurdlema - kas autosolija jaoks ei ole vähe irooniline kleepida midagi niisugust just saksa päritolu autole? Oleks võinud ka jaapani oma olla - eks mõlemad kunagised verivaenlased tooda ju selle rahvakillu lemmiktrandulette.
Surematu polkovnik. Pilt pätsatud internetist.

Mis puutub tänasesse tähtpäeva (ei, ma ei mõelnud seda), siis mida aasta edasi, seda suuremat kurbust ma idanaabrite pärast tunnen. Kas tõesti ei ole maailma kunagisel viljaaidal, mis on maavarade poolest rikas nagu Aafrika ning mis on maailmale andnud mitu leegionitäit säravaid õpetlasi, kirjanikke, kunstnikke ja muid toredaid inimesi, millel veel sada aastat tagasi oli täiesti realistlikult ees suur ja särav tulevik, enam millegi muuga hoobelda kui sõjaga, millest viimasedki osavõtjad on puhtast vanadusest oma kunagiste relvavendade juurde lahkumas? Et siis nagu võit küll, aga siiamaani ei suudeta kodumaal toota autosid, millega mugav sõita oleks. Ja siis veel need teed...
Ega mul ainult autode pärast neist kahju ole. Mis kuradi elu peab tavaline venelane olema elanud, et 30 aasta tagust nõukaaega tagantjärgi ilusaks ja helgeks pidada? Kas tõesti on Putin ja Medvedev parimad, keda selle riigi juhtimiseks võtta? Kusjuures ma peaaegu kardan, et see viimane võibki nii olla :(

Lugesin läbi Leo Kunnase "Sõda 2023". Kes lugenud, see teab, et raamat sisaldab negatiivset ja positiivset stsenaariumi - esimese puhul purustatase Eesti kaitsejõudude juhtmissüssteem, baasid ja laod koos relvastuse ja lahingumoonaga sõja esimeste tundide jooksul ning kogu vastupanu koondub Tallinna, kus lüüakse kangelaslikult tagasi mitu suurrünnakut. Ma arvan, et kui päriselt sõjaks peaks minema, on see negatiivne variant veel suht positiivne - ma millegipärast ei usu, et siin Kunnase kirjeldatud stiilis visa vastupanu suudetaks korraldada. Õnneks on Kunnas, samavõrd kui ta on liiga optimistlik sõjalises plaanis, liiga pessimistlik välispoliitiliste aspektide ning Venemaa motiivide osas üldse sõtta minna.

Mille nimel peaks Venemaa meiega sõdima? Kunnas pakub kaks varianti - kas tsaaririigi või Nõukogude Liidu taastamise nimel. Kumbki neist ei tule õnneks kõne alla nii moraalsetel, ideoloogilistel kui ka ajaloolistel põhjustel. Isake tsaar löödi küll maha kõige haletsusväärsemal asjaoludel, samas on kogu nõukarahvale lasteaiast saadik kõrvade vahele taotud, kui paha ja kole asi see tsaarivõim ikka oli. Pealegi - kust seda uut tsaari niiväga võtta? Vana dünastia taastamisel pole erilist mõtet. Varjaagide juurest kutsuda enam ei saa, kuidagi häbi on ja ega riigipirukat kah nagu jagada ei tahaks. Bonaparte'i moodi end ise keisriks kuulutada on ka imelik, pealegi pole ju ka presidendielul häda midagi.

Minna sõtta Nõukogude Liidu taastamise nimel? Kah nadivõitu. Ida-Ukrainas pealegi juba prooviti, välja tuli nagu alati. Mis veel? Mingite Duginite ja teiste muinasjutuvestjate sonimise peale? Või selleks, et V.V., Dimon ja kambajõmmid saaksid rohkem varastada? No ei ole motiveeriv.
Minu tagasihoidliku arvamuse põhjal hakkab praegune Venemaa sõdima ainult siis, kui tunneb endale eksistentsiaalset ohtu. Ukrainas selline tekkiski - sealne rahvas hakkas arvama, et äkki prooviks elada ka ilma oligarhidele ja muudele väljapressijatele obrokit maksmata, natuke nagu euroopalikke väärtusi juurutades. Oht Venemaale seisnes selles, et kui väiksematel vendadel see õnnestunukski, hakanuks vene enda rahvas küsima - aga miks meil niimoodi ei ole?!? Varasta siis veel seesugustelt...

2 kommentaari:

Mad Max ütles ...

Venemaa tuleb meiega sõdima siis, kui sealsed juhid hakkavad tundma surmahirmu. Kui näiteks olukord Venemaal muutub juhtidele ohtlikuks st vene rahvas hakkab suuremahuliselt mässama ja muutusi nõudma.

Sõda NATO väikeriigiga on siis viimane õlekõrs, millest Venemaa juhid haaravad, et mitte ise rahva poolt tapetud saada. Kaotada pole neil siis ju enam midagi. Kas saada tapetud oma rahva poolt või sõjas NATOga? Viimane tundub neile kindlasti vähem tõenäolisem.

Välisvaenlane on alati vene rahva jälle oma juhtide selja taha koondanud.

dr Baarmän ütles ...

Selle asja nimi on väike edukas sõda. Praegune kamp tegi sellega algust Tšetseenias ning see on neil siiamaani risuks kaelas. Ega Ukrainas ja Süürias paremini läinud.
Ehk siis peaks nüüdseks olema kohale jõudnud, et väiksel edukal sõjal on tülikas kalduvus kasvada suureks ja edutuks. See, muide, on üks põhilisi argumente, milleks meil vaatamata masendavale jõudude ebavõrdsusele jätkuvalt oma kaitseväge tarvis on.