Jälle 1 lugu unustusehõlma vajumas

Kusjuures täiesti teenimatult.
Olgu ta siis vähemalt siia ära salvestatud:

Aga lisaks veel üks lugu, mis mul juba paar päeva kummitanud. Mark Twain kirjutab, et parim viis kumisema jäänud lugude peast väljarookimiseks on neid jagada:

Siil udus

Niisugune nägi täna välja Tartu-Rakvere maantee Painküla juures.
Hmm, rooli tagant tundus see udu isegi veel tihem, ju siis telefonil on teravam silm kui mul. Aga ega siit pildi pealt ka rohkem kui sadakond meetrit kätte ei paista.
Aga Tartus on mõnus, töö läheb ka poole kiiremini :)

Nostalgialaks

Mul on siin praegu Elisa internetiühendus, mille torust jookseb alla 7 miljonit bitti sekundis. Mul on nina ees valge, helendava õunaga läpakas, mida ikka veel ilmselt paljudki kadestaksid. Läpakas on lahti brauser, mida kiidetakse heaks ja kiireks.

Ja ometi ootan ma siin iga lehekülje avanemist minimaalselt 10, maksimaalselt 60 sekundit. Kahtlustan, et see on mingi mäkispetsiifiline ikaldus (isegi mu mobla avab samu lehekülgi kiiremini), aga ometi on raske taltsutada refleksi seda va allalaadimisprotsessi kuidagi vägivaldselt kiirendada.

See võis olla aastal 1994, kui mind pandi tollal ulmeliselt kiie 486 taha, tõmmati käima World Wide Web ning ükstese järel hakkasid avanema tollaste Eesti ajalehtede onlain-väljaanded. Ikka pool tundi lehekülg... Jaa, siis jälgisid lehekülje bitikaupa edenemist heldinut, ei julenud hiirt õieti puutudagi ning ainut vahete-vahel, kui juba mitu minutit polnud ühtki bitti alla tulnud, julgesid töökaaslastega väikse teekannu tulele panna. Tempora mutantur :)

Neljas päev mäkipedena

Jah, minu ustav Dell põletas neljapäeval ekraani taustvalguse läbi ning, olles veel vana sõpruse poolest lasknud end niipalju üles buutida, et välise monitori ära tundis ja andmed ära kopida lasi, siirdus Max-i remonti. Kus nad tänase telefonikõne järgi otustades pole isegi veel uurima asunud, mis tal viga võiks olla :(

Aga elu tahab elamist ja töö tegemist, sestap tuli sahtlist võtta testmäkk ja seda igapäevaselt pruukima asuda. No ei istu mulle see orientatsioonimuutus, kohe mitte ei istu! Kasvõi sellesama blogipostituse kirjutamine on tavatult vaevaline - kohati on klahvid liiga pehmed, sealsamas aga jääb isegi minu sõrmelöök väetiks, et vajalik täht klaverilt ekraanile jõuaks. Paremklahvi puudumine on sedavõrd habemega nali, et ei vääriks siinkohal mainimistki, aga ajuti tunnen tõsist puudust võimalusest miskit kustutamiseks märgistada, selmet seda hiirega prügikasti lohistada. Hehh, mäletan, kui hädas ma mäkikasutmise algusaegadel olin  programmide mahainstallimisega - mõistus ei võtnud, et ka selleks tuleb rakendus lihtsalt hiirega prügikasti tirida...

Kasutajaliideses ei ole nagu midagi eriti sellist, mida ma linuxikasutajana juba näinud ei oleks - kui erinevate akende närviline tõmblemine ka asjassepuutumatu hiireviipe peale ehk välja arvata. Tõsiselt vastik on Messengeri mäkiversiooni komme anda alanud vestlusest märku intensiivse põrkumisega ikooniribal - kui Windowsi tööriistariba plinkimise kannatad veel kuidagi välja, siis selle marutõbise konnapoja sa lihtsalt pead vaigistama, jättes kõik parasjagu pooleliolevad tegemised kus seda ja teist.

Minu kodust D-Linki wifi ruuterit ei taht mäkk esialgu üldse kõnetada - ta, sunnik, lihtsalt ei saand aru, misloom on jagatud võti. Ei jäändki muud üle, kui turvaseadeid järjekordselt lõdvemale keerata. Kui varem oleks mu võrgukrüpto mahamurdmiseks kulunud kõva kolm minutit, siis nüüd saaks vast 20 sekundiga hakkama. Aga pole halba ilma heata - niisama ribalaiuse kinnitõmbamiseks ei viitsi mu ruuterit keegi kangutama hakata, tõsisema sigatsemise puhul saan aga alati praktiliselt olematutele turvaseadetele viidates kinnitada, et mina olin puu otsas, kui pauk käis :p Hullem on aga see, et mäkirajakas ühendab end regulaarselt ruuteri küljest lahti, katkestades sealjuures loomulikult ka kõik pooleliolevad meilitõmbamised, lehekülgede laadimised, vestlused ja muu olulise.

Seevastu sinihammas on osutunud übervõimekaks. Näiteks telefonist sain kätte andmed, mida Nokia enda rakendus keeldus mulle andmast, samuti oli ta nõus tõmbama telefonis püsti ülikiire pakettside. Huawei andmesidemodem mäkiga loomulikult koostööd ei tee, eriti seetõttu, et mäkil puudub PCMCIA sahtel.

Allah, Buddha ja Miki-Hiir saavad kõrge küünla hea idee eest kogu oma elutegevus kuuglise ümber portida - tänu sellele ei pidanud ma arvutis praktiliselt midagi ümber seadistama ega pea ka hiljem eriti midagi kustutama - lihtsalt tõmban bauseri käima ning möllan oma kirjade ja failidega niipalju kui kulub. Ainuke häda - minu paroolihaldusprogramm on windowsipõhine. Kui linuxi all tõmbab Wine ta rõõmsalt käima, siis mäki jaoks tuleks mul terve virtuaalmasin püsti panna - ja seda mõistagi raha eest.

Keegi kunagi rääkis, et Safari olla kiire brauser. Nomaitea - ma pole tükk aega lehekülgede aeglast avamist niipalju kirjuda saanud. Adblocki-laadset vidinat tal loomulikult pole, lisaks kipub ta mõningaid lehekülgi ebaadekvaatselt näitama - konkreetselt kustutab wiki tekstivormindusakna tööriistariba ära näituseks.

Openoffice'i mäki kloon Neooffice... Aga on siin virisetud juba isegi. Piisab, kui mainida, et MS Office'i mäki variant on veel hullem.

Midagi head ka? Kaugjuhtimispult. Magnetiga toitekakinnitus. Aku kaks korda pikem eluiga kui Dellil. Plaadilugeja, mis sab hakkama ka veidi vigaste DVD-dega. Välimus, ehkki sellega ei morjenda enam suurt kedagi. 

Aga oma Delli tahaks ikkagi ruttu tagasi!

Pisike töine abimajand

Jah, ajad on rasked, laenud-liisingud nöörivad kõri, koondamistont luusib ümber maja. Õnneks on nutikad tarkvaraarendajad pannud otse töökohal käima väikse toreda seenekasvanduse, mis töökollektiivi eesootavast nälja-ajast kindlasti üle aitab.
Nagu näha juuresolevalt pildilt, on põllumajandussaadused hoolsa käe all jõudsasti edenema hakanud, tõotades juba lähitulevikus kas siis maitsvat ja toitvat seenesousti või siis strateegilisema projektina juba soolatud või marineeritud seeni viinale pealehaukamiseks :)
Pilt ise on võetud täna pärastlõunal meie teise kontori tagatoas.