Ennustus: 2012. aastal maksab .ee domeen 600-700 kr/a

Miks ma nii arvan?

Eesti Interneti Sihtasutuse väitel on praegune tasu, 285 kr/a, rangelt kulupõhine, ehk siis selle kokkurehkendamiseks on võetud EIS-i aastased kulud ning jagatud need võrdselt kõigi ~70 000 .ee domeeniomaniku vahel.

No mina küll ei usu, et kui üks sihtasutus suudab aastas 20 milli sirgeks lüüa, siis järgmisel aastal ta seda ühtäkki enam ei suuda. Kuid kas aasta pärast on meil veel 70 000 .ee uhket omanikku, kelle vahel seda kulu jagada? Kahtlen sügavalt.

Esiteks paneb oma pillid kotti lõviosa 12 000-st pri.ee omanikust (sealhulgas ka mina), sest mille kuradi pärast pidada endal sihukest tobedat, alandavat ja lisaks veel võõrkeelse lühendiga domeenirisu ja maksta selle eest veel pealegi 300 krooni kopikatega? Omanimeline domeen ilma selle lollaka .pri lisandita on iga kell parem, kuid tolle paarisaja krooni eest, mis .eu .ee-st odavam on, saab endale lubada juba päris mitu õlut. Ja kui nüüd meelde tuletada, siis lombitaguste hostijate juures saab lisaks kohalikust oluliselt odavamale hostingule ka .com-lõpulise domeeni suisa kauba peale.

Ettevõtted ning riigi- ja avalik-õiguslikud asutused jäävad muidugi .ee-sse edasi tiksuma, kuid ka nende hulgas on päris palju niisuguseid, kes ilmselt oma "igaks juhuks" registreeritud domeenide nimekirja üle vaatavad ning seal omad korrektiivid teevad. Ja ma kahtlustan, et mitte suuurenemise suunas.

Siis on meil veel kari MTÜ-sid ja sõpruskondi, kes võib-olla isegi saaksid nõutava summa kokku, aga on ehk võib-olla juba laialigi läinud või siis otsivad ettekäänet odavamasse veebimajutusse ülekolimiseks.

Ja miks mulle tundub, et laialdast spekuleerimist .ee domeeninimedega ei tule? Ainus sihtgrupp oleks kohapeal äri ajavad rahvusvahelised korporatsioonid, kuid neil on kardetavasti siinne domeen juba ammu regatud ja statistikas kirjas. Ülejäänutel aga on mingist .ee-st sügavalt  pohlad, isegi kui kodanik Virgo Kruve seal nende nime all porri näitama hakkab.

Kokkuvõtlikult ennustan, et aasta pärast võib .ee domeene olla senisest poole vähem, kuna aga EIS-i kulud jäävad samaks (tõenäolisemalt aga isegi paisuvad), siis tulebki nullijäämiseks aastatasu tõsta.

Aga äkki teeks hoopis odavama aastatasu, et rohkem kasutajaid kokku meelitada, ja jätaks pri.ee üldse maksuta, et algajad veebitreialid või startivad väikeettevõtted seal kätt harjutada saaks ja tulevikus endale juba mõned tasulised .ee domeenid registreeriks? Eiei, see ei ole ju EIS-i põhikirja järgi võimalik ja pealegi läheks karjuvasse vastuollu kohalike äritavadega - kui käive langeb, tuleb tõsta hinda, korvamaks saamata jäänud tulu.

Rabarbrišašlõkk

Jaanipäev, mis seal salata, on notsude seas sama kurva kuulsusega kui jõuludki. Ja ehkki mul endal oli kuri plaan nimetet pühad tänavu vahele jätta, tajusin siiski mõningast ühiskondlikku survet, mis päädis grillpanni kuurist äblikuvõrgukihi alt väljakaevamise ning sellele sireliokstest lõkke tegemisega. Jaa, mul on sirelisiüsi, teil ei ole, nää-nä-nä-nää-nää :p
Liha panin juba nädala algul likku. Annan teile ka retsepti.
Tuleb võtta pool siga... No hea küll, piisab ka vähemast. Mina võtsin Maximast kahekilose käntsaka kaelakarbonaadi ja lõikasin selle enam-vähem ristikiudu parajateks tükkideks.Siis võtsin ühe suurema rabarbrivarre ning ladusin lihatükid koos rabarbiviilude ja sibularõngastega vaheldumisi kaussi. Pealevalatud marinaadi sisse segasin porgandimahla, sõstramahla, ühe küüslaugu, soola, pipart, paprikat ja juursellerit. Kuna rabarbri juurde passib hästi kaneel, siis panin seda ka, ja mitte vähe. Et soust ikka mahlasem tuleks, lisasin tubli sortsu oliiviõli. Ärge mu käest parem koguseid küsige - ise tuleb maitsta ja ära arvata, millal paras saab. Mulle isiklikult tundus, et sihukese lihakoguse peale pole see mögin piisavalt hapu, seega lisasin natuke riisiäädikat (see oli esimene pudel, mis kapist pihku sattus).
Ma arvan, et tubases grillahjus oleks tulemus saanud mõnevõrra kvaliteetsem, rääkimata segavate asjaolude (suits, sääsed) puudumisest. Samas on grillimine ja seltskondliku vestluse arendamine väljas lebotamiseks sama head ettekäänded kui mistahes muud. Seltskonda õnneks täitsa jagus.
Pilti ei ole kahjuks juurde panna - tulemus söödi käest ära nii kiiresti, et pildimassina säriajast poleks piisanud.

Kui makseid teostada ei saa, kas siis vähemalt maksta saab?

"Lugupeetud kilendid! Kaardimaksete teostamine pole tehnilistel põhjustel kahjuks praegu võimalik," kuulutas entusiastlik meeshääl üle terve supermarketi. Mille peale minul tekkis kohe loomulik küsimus, et kui teostamine pole võimalik, kas siis vähemalt kaardiga maksta ikka saab? Igaks juhuks jätsin ostmisplaani üldse katki. Uhkelt, kaks kätt taskus, poest välja marssides märkasin minust taibukamaid kaaskodanikke, kes rahaautomaatide ette kenasti järjekorda olid võtnud.

Muruniitjat remontimas

Sel nädalal lasti Osavate Käte Ring muruniitja kallale.
Kuna ma igast pentsuvärki põhimõtteliselt umbusaldan, käitab enamiku kodumasinaid minu majapidamises kas elektri-, auru- või musklivägi. Oi ma ootan seda aega, mil ka autosse ei pea enam pentsu kallama... Aga see selleks.
Eelmine muruniitja, mis eelmsel aastal muruniitjamaale tagasi läks, teenis auga mitu aastat ja üllatas algusest peale vaikse ja sujuva käigu ning viisaka ülalpidamisega - näiteks kivvi või mättasse kinni jäädes ootas ta rahulikult, kuni keegi ta lahti päästab, ning undas seejärel rahulikult ja katki minemata edasi.
Mõistagi olid mul uue aparaadi suhtes vähemalt sama kõrged ootused. Ei saa salata, et disainivärk on italjaanodel (muruniiduki autorid) tugev - lisaks paranenud aerodünaamikale oli ka lülitihoob hoopis käepärasem, mõeldud oli ka elektrijuhtme kinnitamisele ning rataste kõrguse reguleerimiseks pandi kaasa koguni eraldi kuuskantvõti spetsiaalses plastmasshoidikus.
Paraku selgus, et materjali tugevuse koha pealt olid makaronisööjad tiba mööda pannud - see jubin, mille külge lõikereta kinnitub, pole piisavalt al dente. Kõigepealt purunesid tiivikut paigal hoidvad plastmassjullad. Ega kedagi, kinnitasin tiiviku tavaliste kruvidega, üritades järgida purunenud plastmassjullade profiili. See konstrui pidas vastu tervelt poolteist niitmist, pärast mida olid kruvid tolle plastmassjulla seest sõna otseses mõttes välja rebitud, mul aga tekkis kerge kahtlus - kas mootor on tolle hapra konstruktsiooni jaoks liiga võimas või Itaalia elektrivool nõrgem kui meil. Sest sihukesi täkkeid ja hõõrumisjälgi vana niiduki lõiketeral minu mäletamist mööda küll ei olnud.
Seekord kinnitasin tiiviku kahe poldiga. Kui need tolle plastmassketta ribadeks lasevad, võtan mootori niidukist välja ja panen kreissae külge - sihke loom peaks jämedat palki lõikama küll.

Tigudele olen samahästi kui Osama

Teod (need, mis roomavad) on käesoleval aastal kahtlaselt viisakaks läinud. Mu aiavärava kõrval on väiksemat sorti betoonplaat, kuhu nad aeda pääsemiseks kenasti järjekorda võtavad. Seepeale ärkas minus muidugi massimõrvar, võtsin kuuri seina najalt toki ja vajutasin nad puruks. Puhtegoistlikel kaalutlustel - mida vähem tigusid, seda rohkem aias kasvavat staffi mulle närida jääb.
Paar tundi hiljem läksin samast kohast mööda - tundus, et vähemalt teist samapalju tüüpe oli matustele kogunenud. Saatsin nemadki igavestele jahimaadele.
Buhhahhaaa :)
Kui tigudel oleks oma viisenthaali keskus, peetaks mulle vist juba Lõuna-Ameerikas ajujahti.
Aga neile sääskedele tuleks ka miskine näopeks korraldada. Veri nõuab vere hinda!