Prillisaaga jätk

Raporteerin pidulikult: prillid on parandet, uued klaaasid ees ja sang sirgeks käänatud. Aga meelekibedus pole hingest teps mitte lahtund.

Jätsin eelmine kord kirjutamata, et kui ma prillijahil käisin, tellisin lisaks klaasidele ka ujumisprillid - muidu sihukesed nagu ujumisprillid ikka, ainult et tavalise sileda plastmassi asemel on optilised läätsed. No et järgmine kord ei peaks teisi veekogu põhjast jahtima, samas aga oleks näha, millele ma otsa koperdan või kes kui napilt riides on :p

Prillipoe tädid võtsid mu tellimuse entusiastlikult töösse, kasseerisid 800 krooni ja helistasid juba järgmisel päeval nutulauluga tagasi - nii kangeid miinuseid kui ma tahtsin tolle raha eest ikka ei saa, aga kui ma köhiksin neile kolm tonni kopikatega, siis pole probleemi. Minu jaoks probleem siiski oli, lasin see 800 omale tagasi maksta ja siirdusin südametäiega internetti.

Juba esimene Google'i päring andis hea tulemuse: Kanada firma Aquagoggles pakkus mulle täpselt sellise tugevusega klaase nagu vaja, saatis veidi vähem kui kahe nädalaga kohale ja küsis kogu lõbu eest 404 meie kohalikku krooni. Esialgu proovisin niiöelda kuivalt ja mul on tõesti tunne, et nüüd hakkan vee all nägema nigu loom :)

Sama soojaga lappasin ka tavaliste prillide poed läbi. Sihukesed klaasid nagu mull vaja, lisaks veidi vingemad raamid ja Meerikamaalt Eestisse saatmine läinuks mulle maksma 80-100 dollarit, ehk umbestäpselt kolm korda vähem kui kohalikus poes pakutavad asendusklaasid. Ainuke jama, et raame saab proovida ainult virtuaalselt - sulle sobivad raamid passitatakse kena noormehe pildi külge, mille järgi pead siis otsustama, kas sa tahad samasugune välja näha.

Nende pruunide lokkide üle ma veel mõtlen.

Optikute vandenõu

Kas ma sellest juba olen rääkinud, kuidas ma, prillid peas, Kuremaa järve ujuma läksin, need seal eest ära kaotasin ning pärast pooletunnist kobamist sogasest ja rinnuni veest jälle üles leidsin? Muidu oleks kõik olnud super, paraku suutis üks klaas rüseluse käigus puru minna.

Kuna kohalik prillipood on esmaspäeviti kinni, suundusin esimesel vabamal hetkel Tartusse, kus poode rohkem ja valik suurem. Mu soovid olid ülimalt tagasihoidlikud: kuna antud komplekt oli mind juba pea seitse aastat truult teeninud, tahtsin ainult veidi raami kohendada ning katkiläinud klaasi välja vahetada. Plastikut ma sinna sisse ei tahtnud - umbes kuu aega tagasi ostsin autojuhtimisprillidele plastikust päiksekaitseklipsid ning selle ajaga olid need päikse ja pisikriimustuste koostoimel üsna läbipaistmatuks muutunud.

Rääkisin vähemalt viies Tartu kesklinna prillipoes enam-vähem sama juttu: tahan saada isetumenevaid õhendatud prilliklaase. Neljas poes öeldi mulle otse, et ärgu ma mineraalklaasist üldse unistagugi, seda ei liikuvat juba aastaid. Plastiku peale oldi nõus igasugu soodukaid tegema, aga täpselt niikaua, kuni selgus, et üks silm on kangem kui -8. Selle numbri juures lõppesid soodukad ära ning kirves oli kohe seljas. Õhendatud plastik ei paistnud üldse sooduka alla käivat. Üks pood oli siiski nõus mineraalklaasid ära tellima, kuid hoiatas, et kätte saab alles poolteise kuni kahe kuu pärast. Pagan, isegi nõukaajal sain ma oma prillid kiiremini kätte :(

Millest selline plastikuhullus?

Lihtne. Minu mineraalklaaside peegeldav-tumendav kiht oli seitsme aastaga küll kulunud, kuid paistis ikka veel selgelt läbi, hoolimata pidevast kandmisest ja puhastamisest. Plastik seevastu on kahe aastaga kutu, eriti kui temaga päikse käes töllerdada ning igasuguse spetslögaga läbipaistvaks nühkida. Ja kuna pimeda elu pole isegi Euroopa Liitu kuuluvas Eestis mingi meelakkumine, siis lähed sa tahes-tahtmata keskeltläbi iga kahe aasta takka tollesama prillikaupmehe manu ning köhid talle hea hunniku pappi.

Raisk, ma ütlen.

Teab keegi interneeduses mõnd asjalikku prillipoodi soovitada?

Võitlus vaenuliku faunaga jätkub

Aru ma ei saa, miks peetakse torulõksu humaansemaks muttide hävitamise viisiks kui mürgitamist või lihtlabast mahalöömist. Kõigepealt pead sa, megakiire ainevahetusega loomake, seal hea mitu tundi, teinekord lausa ligi ööpäeva nälgima, siis tiritakse sind, pimedusega harjunud elukat, ereda päevavalguse kätte ja lõpuks visatakse kusagile jumalast mahajäetud kolkasse, kus sa pead praeguse palavaga end pealistaimestikust läbi närima ning purukuivas mullakihis endale miskit hamba alla leidma. Ja kohe on sul ju ka teised mutid kukil.
Mina õnneks ei ole humanist, sestap olen juba kaks elukat oma aiast minema küüditanud. Jah, Offf, maniakaalne naer käis kah asja juurde ;) Esimene oli suurem ja rammusam ning räuskas kogu tee kuni  lähima ohakapõllu servani. Alles takjapõõsas rahunes maha. Tänane oli pisem ning üritas madalat profiili hoida - püsis lõksus üsna kuss ning üritas end isegi peidus hoida. Sõimama hakkas alles siis, kui ma ta teispool Linnumetsa teed torust välja raputasin.
Igatahes - kui mutid sihukesest vihjest ka aru ei saa, pean vist oma karusnahaäri püsti panema.

Ühele õnnetus, teisele õnn

Noorem pägal fännas muruniitjat juba kaua aega, kuni täna lõpuks vedas: kuivõrd too italjaanode meistriteos arvas heaks lõplikult maha koolda, sai laps vraki kõige täiega endale mängida. Poisiuss on muidugi hetkel megaõnnelik, ja kui ma natuke järgi mõtlen ja arvutan, siis sama suur ja põnev PÄRISmänguasi maksaks ilmselt paar-kolm korda rohkem. Nii et lõppkokkuvõttes olen ka mina plussis, ainuke jama, et homse palavaga tuleb nüüd uut aparaati hankima minna.

Sain kvalifitseeritud proviisoriteenust

Sääsenuhtlus on enam-vähem üle elatud, kuid nüüd on probleemiks parmud. Eile, näiteks, tegin oma Kassinurme-ringi rekordajaga, kulutades joomiseks ja keti pingutamiseks vaid loetud sekundid - nii kui seisma jäin, oldi mul kallal. Ülejäänud pereliikmed, kes rattasõidule ujumist eelistasid, kiitsid küll Pedja-äärse ujumiskoha mõnusalt jahedat vett, kuid kurtsid samuti verejanuliste putukate üle. Mis mõistagi tähendas, et täna aeti mind apteeki.
Apteegis selgus, et parme peaks peletama Autan, kuid tollel on kirjade järgi see häda, et alla 2-aastastele seda peale määrida ei tohi. Apteekritädid olid küll lahkesti valmis mingit spetsiaalsodi tellima, kuid täna õhtul poleks see mind aidanud. Võtsin jalad selga ja läksin järgmisesse apteeki.
Järgmises apteegis sain kujukalt aru, miks käsimüügiravumeid tavalises toidupoes müüa ei tohi. Kuulanud ära minu nutulaulu, kuda Autani alla 2-aastastele lastele peale määrida ei tohi, määris sealne apteekritädi mulle kiiresti ja kvalifitseeritult kaela toote nimega Laste Sääsehirm, kodumaiselt firmalt Plix. Alles kodus lugesin, et seda ei tohiks peale vurtsutada noorematele kui 3-aastastele.
Nagu see oleks esimene kord, kui ma jään uskuma apteekrit, kes ise ka pole viitsind tootetutvustust läbi lugeda. Toidupoe riiulist võttes saaksin ma seda vähemalt ise teha.