Võltshapukapsaste rehabilitatsiooniprogramm

Hoolimata oma proletaarsest ja mitte eriti religioossest taustast olen minagi tõupuhas eestlane, kes ka untsuläinud toitu naljalt ära ei viska.
Ühesõnaga, võtsin needsinatsed pakendist välja, pesin sõela peal puhtaks, ülejäänud äädika-suhkruvee viskasin minema. Siis valasin potti herneid, nisutangu, linaseemneid ja äranõrgunud kapsad. Ühe porgandi, soola-pipart ja natuke vett panin ka. Kui sa oled taimetoitlane, võid kogu kupatuse õliga üle valada, klassikalises variandis aga tahab see kupatus väikest käntsakat pekist sealiha.
Lase haududa paar tundi, kuni viimanegi komponent pehme. Mida kauem, seda parem. Kui kiiremini tahad, pane herned ja tangud ööseks likku, aga kui hautise idee tuleb kiirelt nagu mul, võid minna ka seda teed, et lased lihtsalt tunnikese kauem haududa.
Mulle küll maitses.
Pärishapukapsad ostsin ka, jõhvikatega. Hiljem selgus, et needki olid Läti päritolu. Nagu ütles kuri robotilaboratooriumi omanik kinofilmi "Navigaator Pirx" algupoolel: "Minu silmis olete end rehabiliteerinud".

Sain haledalt petta

See pole üldse esimene kord, kui vähene läti keele oskus mulle kurvalt kätte maksis. Millalgi 8-aastasena üritasin Riias jäätist osta. Umbes pool tundi pidasin järjekorda kinni, enne kui keegi telepaatiliste võimetega kohalik mu eesti-vene segakeeles väljendatud telimuse müüjatädile ära tõlkida oskas.

Täna tekkis isu hapukapsaste järgi - ärge parem küsige, miks. Kohalikud kapsad tundusid juurikaletis oleva sihukeses potentsiaalselt lekkivas pakendis, kuid kohe samas kõrval vedeles lätikeelsete kirjadega pisike plastmassämber. Tagantjärgi ei meenugi, kas poe pandud hinnasildil ka kiri "hapukapsas" leidus ja ega ma ei süvenenud ka. Ostsin ära, tassisin koju, tegin lahti ja lõin kahvli sisse. Maitse tundus imelik. Kuidagi magus. Hapukapsas, ja magus, et nagu päriselt ka? 

Uurisin silti. Nojah, "Värskekapsassalat (mhmh, kahe s-iga, nagu Lätis ikka) porganditega. Koostis:kapsas (63%), marinaad (34%)(vesi, suhkur, sool, äädikhape, sidrunhape, kaaliumsorbaat), porgand (1,4%), sool."
Minu talupojamõistus jooksis selle koha peal nüüd küll kokku. Et nagu lihtsam on kapsaid marinaadiga solkida kui neid niisama hapneda lasta? Milleks, vennad lätlased, milleks küll?

Noh, hakkate juba kaineks saama?

Ei, sotsiaalmeedia on ikka tore asi - rahvas postitab igast instagrammidesse ja feissaritesse imalaid talvepildikesi, kergelt erinevates fontides kirjad "Head sedasamustki" peal, ja ongi linnuke kirjas. Peab ütlema, et ikka oluliselt delikaatsem, kui saada 1. jaanuari ommikul mõnisada SMS-i. Kui ma veel noor ja roheline olin, ei taibanud tavaliselt telefoni ööseks hääletuks muuta ka, ja see rõve piiksumine hakkas peale kohe, kui moblaoperaatorid oma aastavahetuse sõnumijärjekorra läbi hekseldada jõudsid - mis juhtus nii kella kuue paiku ommikul. Ei olnud üldse mõnus.
A muidu oli äge. Väiksema pägalaga läks küll vahepeal telekapuldi pärast löömaks - no ei ole suutnud teisele veel rahvuslikke traditsioone külge õpetada. Lõpuks jõudsime kompromissile - mina ei vaadanud Tujurikkujat, tema oma stamm-multikaid. Vähimaks ühisnimetajaks osutus mingilt saksa kanalilt tulev dokkfilm maailma suurimatest laevadest mis, nagu ma järelkajadest aru saan, oli ka oluliselt huvitavam ja naljakam kui eesti kanalite seekordne aastavahetusprogramm. Win-win :)
Pauku käisime ka tegemas. Note to self - järgminsel aastal pole mõtet suurt patareid osta, olgu ale kuitahes vinge. Süütenöörid on ka kallimatel patareidel piisavalt lühikesed, nii et kaugele joosta ei jõua, otse saluudi all aga on esteetilist naudingut suhtkoht raske saada. Õnneks olid naabrid ostnud mõned mitte vähem ägedad ilutulestikukomplektid, nii et  mürtsu ikka sai. Ühe raketiga oleks peaaegu pihta ka saanud, õnneks oli see väike ja maandus nii kuus meetrit eemal. Laskja oli kaunikesti ehmunud, eriti kui me kogu kambaga tema juurde rühkisime ja ülevoolavalt head uut aastat soovisime.
Mis süüa oli? Pean teid kurvastama, ei midagi eksootilist. Traditsiooniline kartul-kapsas-verivorst-liha. Lisaks veel sült, hapukurk, marineeritud tomat, endatehtud sinep ja tavaline võileivastaff. Kooki anti ka. Morsi segasin ise, sinna sisse läks natuke punasesõstramahla, kapipealselt leitud alkoholivaba glögi ja agaavisiirup. Pägal jõi seda vist kokku kaks kannutäit. Ülejäänud jõid gaseeritud veinilurri. Pohmakat ei tekitanud, aga ega pärast heaste magada ka ei lasknud.
Mida siis uueks aastaks lubati? Kas ma kavatsen võtta maha paarkümmend kilo, hakata taimetoitlaseks ja muidu esoteerikuks, minna omandama järjekordset lõpetamata magistriharidust, kaitsta loomi ja muid vähemusi, võidelda rahu eest maailmas ning kurjuse ja ebaõigluse vastu, kandideerida Riigikogusse, annetada oma kuluhüvitis reklaamiagentuuridele, võtta hoiule paar kodutud kassi/lehma/kährikut, hakkata sisserändajaks-lodevuspagulaseks ja teha veel midagi põnevat-kasulikku? Oleks muidugi tore uskuda, kuid ennast tundes...

Aga teile, kulla sõbrad, soovin küll, et uuel aastal ootaks teid imed igal sammul. Noh, näiteks, et reklaam algaks just sel hetkel, kui on vaja kempsu või võileiva järele minna, või et kohe esimesed kingad, mida te poes proovite, oleksid mugavad ja parajad, või et vale number, millele te helistasite, oleks parajasti kinni ja nii edasi. Et asi kindlam oleks, printige selle blogi sabast nüüd välja üks tühi leht, kirjutage sellele oma soov ja... noh, ma polegi päris kindel, mis te sellega edasi peaksite tegema. Põletada pole nüüdisaegsetes keskküttega korteris eriti kusagil, kempsupotist kaasaegne klooriga pleegitatud paber kah hästi alla ei lähe, lihtsalt minema visata oleks kah nagu imelik. Äkki keerate tuutuks ja hoiate seal sees kommi, sihvkasid või muud tarvilikku? :)
Ja katsuge ikka rohkem puhata ka!

Pühi!

Jaa, jõulud. Imeline aeg. Pärast seda, kui kuulasin raadiost jõulujumalateenistuse ülekannet, kus esines Savisaar, arvasin juba, et mida veidrat täna ikka rohkem juhtuda saab. Aga ei. Saksa kanal ZFD näitab praegu Albano ja Romina Powerit. Laivis. Ma arvasin, et nad on juba surnd, aga ei, elavad, lõõritavad ja keedavad spagettit (Albano just praegu kiitleb, et teeb sama head pastat kui tema mamma. Ja lööb risti ette, kui Romina väidab, et tema oskab ka ikka süüa teha).
Üldse on saksa telekanalite jõuluprogramm kuidagi lõbusam ja säravam, erinevalt meie võltsvagatsevast riigiringhäälingust või kommertskanalite tüütuseni äraleierdatud visadest hingedest. Ja hästi palju muinasjutufilme näitavad.
Muide, mis te jõuluvana käest saite? Mulle toodi grungekindad ja üks ümarik vaas, millest olevat hea matet juua.

Vahemereaineline maavitsaliste hautis

Ma parem ei hakka rääkima reklaamjuttu, kui tervislik see sodi olema saab - igaüks võib proovida ja omad järeldused teha. Kui toorainete hinnad kokku rehkendada, pole ta ka teab kui odav, aga pluss on selles, et kõhu täis saamiseks kulub hautist üllatavalt vähe, seda isegi juhul, kui kartulid-makaronid kõrvalt ära jätta.

Lähteainetest oleks vaja varuda:
mõnisada grammi seeni (alusetäis šampinjone käib küll)
üks baklažaan
üks suvikõrvits
kolm-neli tomatit
paar küüslauguküünt
oliiviõli
palsamäädikat
worchestershire'i kastet
soola, pipart, lemmikmaitseainet (koriander, rosmariin, mis iganes).

Tükelda baklažaan ja suvikõrvits. Tükid sega eraldi nõus oliiviõli, palsamäädika, mõne grammi soola ja maitseainetega ning jäta veidiks ajaks laagerduma.

Kalla poti põhja tubli sorts oliiviõli (ei pea olema ekstra süütu, jääkõli on praadimiseks isegi parem) ja pruunista selle sees seened. Umbes poole pruunistamise peal lisa tükeldatud küüslauk.

Kui seentele hakkab aitama (lõhnast saad aru, maitsta on kah lubatud), kalla neile selga baklažaanitükid ja suvikõrvits. Kui segu keema hakkab, võta kuumust vähemaks, kata kaanega ja jäta hauduma.

Nüüd tükelda tomatid. Võid kasutada sama nõu, mille seest eelmine sats potti läks - vähem pesemist ja õli-äädikat läheb ka natu vähem raisku. Tomatitükkidele puista peale ohtrasti pipart, näputäis soola ja (jälle ohtralt) worchestershire'i kastet. Jäta mõneks ajaks seisma.

Ja ega nüüd polegi muud, kui käi aeg-ajalt poti sisu segamas ja passi peale, millal baklažaan juba  pehmemaks muutuma hakkab. Viimasel juhul on õige hetk tomatid potti kallata ning lasta kogu kupatusel edasi haududa.

Valmis saab siis, kui baklažaan pehme - selleks võib minna kuni pool tundi. Maitse segu ja vajadusel lisa soola. Jajaa, ma tean küll, mida arsti- ja muud tädid soola liigtarvitamise kahjulikkusest räägivad, aga usu mind - ilma soolata ei tule ka ülejäänud maitsebukett kuidagi esile. Kui tegid kõik õigesti, omandavad baklažaan ja suvikõrvits mõnusa puravikumaitse ja konsistentsi, piprane tomatimögin seal ümber annab vajalikku lisavürtsi.

Kui valmis, võta pott tulelt ja serveeri nagu paksu suppi või, kui oled tahkema toidu austaja, lisandina kartulite-makaronide juurde.

Märkus 1. Keegi ei keela sul enne seente pruunistamist sinnasamma potipõhja ka kanatükke või hakkliha praadida, aga see parandab ainult toiteväärtust, maitset mitte eriti.

Märkus 2. Kui taimetoit on sinu stiihia, viska koos baklažaanidega potti ka üks avokaado (koor ja kivi võta ikka enne ära ka, onju) - saad hulga tahedama ja kõhtutäitvama suutäie.

Märkus 3. Täiesti on lubatud koos küüslauguga ka natuke sibulat praadida.

Märkus 4. Kui rahvast palju ja puudus majas, riivi tavalist kõrvitsat ja lase enne potiviskamist koos baklažaani ja suvikõrvitsaga samas segus marineeruda. Kõrvitsale pead kindlasti ka soola lisama!

Märkus 5. Ühe paprika võib ka panna.

Pilti juurde ei pane - ametlik põhjus on see, et maitseb see sodi oluliselt parem kui välja näeb. Mitteamelik - lihtsalt ei viisi :)