Noh, hakkate juba kaineks saama?

Ei, sotsiaalmeedia on ikka tore asi - rahvas postitab igast instagrammidesse ja feissaritesse imalaid talvepildikesi, kergelt erinevates fontides kirjad "Head sedasamustki" peal, ja ongi linnuke kirjas. Peab ütlema, et ikka oluliselt delikaatsem, kui saada 1. jaanuari ommikul mõnisada SMS-i. Kui ma veel noor ja roheline olin, ei taibanud tavaliselt telefoni ööseks hääletuks muuta ka, ja see rõve piiksumine hakkas peale kohe, kui moblaoperaatorid oma aastavahetuse sõnumijärjekorra läbi hekseldada jõudsid - mis juhtus nii kella kuue paiku ommikul. Ei olnud üldse mõnus.
A muidu oli äge. Väiksema pägalaga läks küll vahepeal telekapuldi pärast löömaks - no ei ole suutnud teisele veel rahvuslikke traditsioone külge õpetada. Lõpuks jõudsime kompromissile - mina ei vaadanud Tujurikkujat, tema oma stamm-multikaid. Vähimaks ühisnimetajaks osutus mingilt saksa kanalilt tulev dokkfilm maailma suurimatest laevadest mis, nagu ma järelkajadest aru saan, oli ka oluliselt huvitavam ja naljakam kui eesti kanalite seekordne aastavahetusprogramm. Win-win :)
Pauku käisime ka tegemas. Note to self - järgminsel aastal pole mõtet suurt patareid osta, olgu ale kuitahes vinge. Süütenöörid on ka kallimatel patareidel piisavalt lühikesed, nii et kaugele joosta ei jõua, otse saluudi all aga on esteetilist naudingut suhtkoht raske saada. Õnneks olid naabrid ostnud mõned mitte vähem ägedad ilutulestikukomplektid, nii et  mürtsu ikka sai. Ühe raketiga oleks peaaegu pihta ka saanud, õnneks oli see väike ja maandus nii kuus meetrit eemal. Laskja oli kaunikesti ehmunud, eriti kui me kogu kambaga tema juurde rühkisime ja ülevoolavalt head uut aastat soovisime.
Mis süüa oli? Pean teid kurvastama, ei midagi eksootilist. Traditsiooniline kartul-kapsas-verivorst-liha. Lisaks veel sült, hapukurk, marineeritud tomat, endatehtud sinep ja tavaline võileivastaff. Kooki anti ka. Morsi segasin ise, sinna sisse läks natuke punasesõstramahla, kapipealselt leitud alkoholivaba glögi ja agaavisiirup. Pägal jõi seda vist kokku kaks kannutäit. Ülejäänud jõid gaseeritud veinilurri. Pohmakat ei tekitanud, aga ega pärast heaste magada ka ei lasknud.
Mida siis uueks aastaks lubati? Kas ma kavatsen võtta maha paarkümmend kilo, hakata taimetoitlaseks ja muidu esoteerikuks, minna omandama järjekordset lõpetamata magistriharidust, kaitsta loomi ja muid vähemusi, võidelda rahu eest maailmas ning kurjuse ja ebaõigluse vastu, kandideerida Riigikogusse, annetada oma kuluhüvitis reklaamiagentuuridele, võtta hoiule paar kodutud kassi/lehma/kährikut, hakkata sisserändajaks-lodevuspagulaseks ja teha veel midagi põnevat-kasulikku? Oleks muidugi tore uskuda, kuid ennast tundes...

Aga teile, kulla sõbrad, soovin küll, et uuel aastal ootaks teid imed igal sammul. Noh, näiteks, et reklaam algaks just sel hetkel, kui on vaja kempsu või võileiva järele minna, või et kohe esimesed kingad, mida te poes proovite, oleksid mugavad ja parajad, või et vale number, millele te helistasite, oleks parajasti kinni ja nii edasi. Et asi kindlam oleks, printige selle blogi sabast nüüd välja üks tühi leht, kirjutage sellele oma soov ja... noh, ma polegi päris kindel, mis te sellega edasi peaksite tegema. Põletada pole nüüdisaegsetes keskküttega korteris eriti kusagil, kempsupotist kaasaegne klooriga pleegitatud paber kah hästi alla ei lähe, lihtsalt minema visata oleks kah nagu imelik. Äkki keerate tuutuks ja hoiate seal sees kommi, sihvkasid või muud tarvilikku? :)
Ja katsuge ikka rohkem puhata ka!