Tartu probleem - puuduvad pistikupesad

Eile käisin siis oma Nissaniga selles uues kohas, mis Autoringilt garantiihoolduse üle võttis. Pole midagi öelda, teenindamine oli üliviisakas, isegi remondipoiss vabandas ette ja taha, kui ta pärast kahe- ja pooletunnist kõpitsemist auto mulle enam-vähem remondieelses konditsioonis tagasi andis, olles lubanud enne tehasele kirjutada ja uurida, mis seal siis ikka viga võiks olla ja kuda seda ravima peaks. Ainus, mida teenindusele ette võiks heita, oli vaba elektripistikupesa puudumine - kui ma oleks saanud läpaka aku laadima pannna, võinuks neil lasta veel kauemgi remontida :)
Eletritoite puudumine paistab olevat ka Tartu söömakohtade probleem - uitasin kesklinnas päris tükk aega, enne kui Maailmast pisitikuterivi leidsin. Võiks arvata, et kui sööma- ja joomakoha uksel ilutseb WiFi silt, on asutuse pidajad mõelnud ka mobiilse tööinimesega kaasasolevate vidinate toitmisele, aga kussa sellega. Või lebotavad minusugused peamiselt raamatukogus, kõrtsupidajad aga hoolitsevad pigem selle eest, et koht liiga kaua hõivatuna ei püsiks? Kahtlane, reede pärastlõunal hiilgasid kõik külastatud toitlustusasutused heal juhul veerandise täituvusega.
Maailma latte oli päris hea, jäätisel polnud ka viga ja isegi ettekandjatibi tegi paar kärmemat liigutust, kui talle mõni lahkem sõna öeldi :)

Elisa, 9 points!

Tänane järjekordne kõne Elisa klienditeenindusse ning ligi kümneminutiline ootelaulu "Kuhu sa jääd, no kuhu sa jääd?!?" kuulamine lõppes meeldiva üllatusega: "Aga proovige arvuti käima panna, meie siit näeme, et ühendus on olemas". Rõõmujoovastuses unus isegi küsimata, kuna nad mulle seda teatada kavatsesid ;) Ei saa salata, et uudis teenis kestvad kiiduavaldused ka minu kolleegidelt, kes nüüd juba rohkem kui kolm nädalat minu internetisaamise saagale siiralt kaasa elanud.
Tormasin tuuletiivul koju (kesklinnast Pelguranda on 50 minutit keskmise käbedusega astumist) ning käivitasin mõlemad arvutid. Uskumatu - oligi internet olemas :) Kiirustest väidab, et alla tuleb suisa 7 megabitti, mis on isegi oluliselt parem kui meil töö juures. Mainin seda homme kindlasti ka meie pearaamatupidajale, kes täna vihast puhkides ning viletsat ühendust kirudes tükk aega enne tööpäeva lõppu oma arvuti kokku pakkis ning kontorist jalga lasi :p

Andrest ei ole enam

Inglise lehetoimetajad teavad, et parimad nekroloogid kirjutatakse asjaosalise eluajal ning isiku poolt, kes on parasjagu tulevase järelhüütavaga tõsiselt tülis. Kui kurb sündmus lõpuks käes, võetakse nekroloog sahtlist ning sellel on meeletu menu - kirjutis on emotsionaalne, siiras, kirjutatud tõsise kaasaelamisega ning ka midagi mainimisväärset pole unustatud.
Arvan, et mitte keegi siin maailmas ei saa Andresele head järelehüüet kirjutada. Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi kellelegi halvasti öelnud. Ma ei suuda kujutleda inimest, kellega ta oleks suutnud tõsiselt tülli minna.
Keegi meie omadest ei tahtnud uskuda, et teda ei ole enam - alles reedel oli ta veel meie seas, rääkis, viskas nalja, leppis esmaspäevaks kohtumisi kokku. Kairit mäletab ühena tema viimastest ütlemistest, et nii palju on veel teha...
12. veebruaril oleks ta saanud 30-aastaseks.

Autofirmade paranormaalsed turundusvõtted

Sain Autoringilt kirja, milles teatati, et nemad enam Nissani garantiihooldust ei paku, pöördugu ma edaspidi uue firma, Autospiriti poole.
Autoringi logoga võtmehoidja, mis mulle omal ajal uue auto soetamisel kauba peale anti, viskas seepeale Autoringi kirjad küljest ära - pärast esimest käivitamist oli liim lahti tulnud ja kirjadega metallketas vedeles auto põrandal...
Sihukese jõuga turundussõnum võtab ikka kõhedaks küll :)

Elamuslik rongisõit

Pole siin veel reedesest rongisõidust rääkinudki.
Alguses polnud väga viga. Jaama jõudes silmasin juba kaugelt kirja infotablool: Tartu rong saabub kell 17. St pool tundi hiljem. Reaalselt jäi ta koguni kolmveerand tundi hiljaks, kuid ärgem pisiasjade kallal norigem. Tegin kingitud lisaaja parajaks jaama puhvetis, kus nosisin miskit armeenia köögi saadust - nimi mul meelde ei jäänud, kuid koosnevat paistis see kahe pankoogi vahele pistetud paprikast ja hakklihast.
Koha, kust pidanuks väljuma Tartu kiirrong, oli hõivanud tavarong Narva, väljumisajaga 10 minutit pärast hilinevat Tartu rongi. Head see mõistagi ei ennustanud. Õnneks on Balti jaamas infotablood ja teadustajad, kuid võin mürki võtta, et vähemalt osa Tartusse kippunud rahvast tormas ummisjalu Narva rongile. Ülemistel, kus ka Tartu rong peatub, pole aga ei tabloosid ega teadustajaid, küll aga oli seal rahvast murdu - enamasti kõik Narva poole kippujad. Lõviosa neist muidugi ka Tartu rongi peale trügis...
Kui õnnetud narvakad avastasid, et rong hoopis Tartu poole suundub, oli ehmatus muidugi suur. Otse loomulikult tuli selle peale viina võtma hakata. Usina pudelikummutamisega tegelesid paraku ka minu seljataguse pingivahe okupeerinud skinnheedid, no ja arvake ära, mis juhtub siis, kui kokku satuvad nokastanud venelased ning ennast samuti juba ära sättinud nullpead? Õige, väga valjuhäälseks seletamiseks läheb :) Mina fikseerisin vähemalt üheksa seisu, kus kohe-kohe hakati üksteisele molli andma, ning vähemal samapalju vennastumisepisoode ;)
Lubatud politseid, millega kontrolöritädid kõiki osapooli ähvardasid, lõpuks ei saabunudki.