Inglise lehetoimetajad teavad, et parimad nekroloogid kirjutatakse asjaosalise eluajal ning isiku poolt, kes on parasjagu tulevase järelhüütavaga tõsiselt tülis. Kui kurb sündmus lõpuks käes, võetakse nekroloog sahtlist ning sellel on meeletu menu - kirjutis on emotsionaalne, siiras, kirjutatud tõsise kaasaelamisega ning ka midagi mainimisväärset pole unustatud.
Arvan, et mitte keegi siin maailmas ei saa Andresele head järelehüüet kirjutada. Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi kellelegi halvasti öelnud. Ma ei suuda kujutleda inimest, kellega ta oleks suutnud tõsiselt tülli minna.
Keegi meie omadest ei tahtnud uskuda, et teda ei ole enam - alles reedel oli ta veel meie seas, rääkis, viskas nalja, leppis esmaspäevaks kohtumisi kokku. Kairit mäletab ühena tema viimastest ütlemistest, et nii palju on veel teha...
12. veebruaril oleks ta saanud 30-aastaseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar