Ise ka poleks uskunud, et ma midagi niisugust vaatama lähen. Laule ma muidugi olen kuulnud, muusikali näinud ei ole ning filmigi vaadates jõudsin esimeste kaadrite juures juba mõelda, et nii, ongi jama! Aga pärast esimest laulu hakkas tasapisi kohale jõudma, kui mõnusalt olid karakterid üle mängitud ning kui täpselt klišeed paikas, ja mida edasi, seda naljakamaks läks ning seda rohkem ma näitlejatega kaasa kaifima hakkasin.
Ei saa salata, et nii need laulud kui ka miski filmi õhustikus tõid kuidagi lapsepõlve meelde. Mitte et ma eriti mäletaks oma vanemate kunagisi pidusid, ka on suht vähetõenäoline, et justnimelt ABBA neil taustaks mängis, aga teatud muljevälgatused on väga visad mälus püsima. Justnimelt see suvine peomeeleolu, toredate inimeste kokkusaamised, vastastikune heatahtlik aasimine - kui see kõik ühel hetkel vaikselt ära kadus, oli mälestus seda ilusam.
ABBA fännid lintšivad mind nüüd muidugi elusalt, kuid julgen siiski väita, et ehkki Agnetha ja Frieda laulavad paremini, oli filmi näitlejateplejaadi esitus ikkagi hulga parem. Eriti üllatas mind Brosnan - jah, ma olen küll näinud eksbondi rohkem kui ühes filmis lüürilist meeskangelast kehastamas, kuid mul polnud aimugi, et temast ka nii hingestatud lauluhäält välja tuleb. No ja platvormkingadega Brosnan on vaatepilt, mille nimel olen valmis isegi teist korda piletiraha maksma :D Ja ega Colin Firth ka pahasti laulnud.
Meryl Streepi juures tappis vähemalt minu puhul ohhoo-efekti ära selline pisike triviaalsus nagu liiga pingule tõmmatud näonahk. No miks ei võiks ühel keskealisel naisterahval kasvõi mõned mõnusad kortsukesed näos olla, ah? See on tema elulugu, tema kogemused, naerdud naerud ja nutetud nutud... Ohh, läksin vist lüüriliseks. Aga filmi emotsionaalsetes kõrgpunktides (SOS, Slipping Through My Fingers, The Winner Takes It All - eriti seda viimast pole Agnetha kunagi nii hästi laulnud :)) oli ta muidugi super, no ja väiksemates naljakohtades ka ("Ja muide, ma ei ole maganud sadade meestega...")
Ma ei ole eriline balleti asutaja, aga pean tunnistama, et filmi tugevamaks küljeks olid just tantsunumbrid. Eriti massistseen sadamasillal, mida muuhulgas keegi, kahtlustan, et Benny ise, "juhuslikult" klaveril saatis, ja lestadega tantsustseen ühel teisel sillal :)
Üht lõpulauludest (When All Is Said and Done) polnud ma tegelikult varem kuulnudki, aga selle koha peale sobis ta väga hästi ja Brosnani esitus oli suurepärane (sorri, Frieda :P)
Ühesõnaga julgen soovitada - üle hulga aja üks mõnus meelelahutus ilusa muusika ja suurepäraste näitlejatega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar