Nagu ütles mu autoässast sõber: "Nojah, ega seal tavaliselt pole kunagi midagi erilist" :) Aga noh, lapsel oli vähemalt lõbu laialt.
Ei saa öelda, et poolsada aastat vanadel Ameerika autodel puuduks oma võlu.
Küll ei kujuta ette, kuidas seokesega meie kitsastel parimisplatsidel manööverdada oleks, ent vaadake kasvõi neid tagatulesid :)
Või siis seda salaviinavedajate ametiautot.
Surmaatraktsioon: kaks pahaaimamatut külastajat meelitati punasesse fiatti, siis keerati see kaks korda üle pea ja lõpuks pidid õnnetud lõbusõitjad sest tranduseltist veel pea alaspidi välja pugema.
Üks tõmbenumbreid, vähemalt lapse jaoks - matkabussid. Eriti kui nende esiots seesugune välja näeb.
Ja sama buss seestpoolt.
Mürakombain nimega Viper.
Ja veel ullem lärmitootja - forsitud Fiati mootoriga sigull.
Mul on pemmil uued kummid... Need konkreetsed olid küll saundituunijate Audi omad. Ei istund mulle see saundivärk, kõrvatroppe polnud ka kaasas, seega sai sealt kiiresti uttu tõmmatud.
Ülalviidatud põhjusel jäid lähemalt silmitsemata ka saundituunijate kõrval eksponeeritud vanad villised.
Ja GAZ AA
Ja Ford-A
Seeriast "Aga ma olen ju nendega sõitnud!" Ja tõesti, olin küll üsna pisike, aga vana Ikarusega sõitu mäletan küll.
Pobeda oli vanaonu Jaanil Viljandist, nii et sellega olen ma ka sõitnud.
Huhh, kui ma mäletaks, mis selle asjanduse nimi oli. Laps kindlasti teab une pealt :)
Selle ma tundsin küll ära. Ehkki sõitnud ma sellega ei ole.
Juhtimisseadmeid piiludes oleks sihukesega sõitmine ka suht veider kogemus ilmselt.
Laps teadis kinnitada, et see olevatki Eesti bätmobiil.
Kuid mis mann sellega sõidab, seda ma küll ei tea.
Lõpuks valisime ka endale uuema ja suurema mudeli välja. Jah, kole on küll, aga see-eest on sees palju ruumi ja rooli taga on kah mugav olla. Tegelt me vist ikka seda ei võta, aga kohapealsetest oli see vast ainus, millel pilk selle mõttega piudama jäi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar