Tegelikult on need muidugi veepiisad ämblikuvõrkudes, hakkasid silma, kui Jõgeval kiirekat ootasin. Ülejäänud reisijad vaatasid küll tiba imelikult, kui ma maha kükitasin ja üle perrooni ääre suumida proovisin (küll suht edutult, nagu näha juuresolevalt pildilt), aga mulle need pärlid meeldisid :)
Tänast ilma vaadates tuleb järjekordselt tõdeda, et minu elekter tuleb päiksepatareide pealt. Ei, mulle tegelt meeldib, kui vihma sajab, eriti kaifin äikest - ka siis, kui ta vahetult enne deedlaini trafojaama lööb ja voolu paariks tunniks ära võtab. Aga sihuke hall udu nagu täna Tallinnas on siiski natuke liiast - kohe tunned, kuidas meeleolu kukub kuhugi sinna tasemele, nagu sellel inimesel, kes täna hommikul riigiraadiojaamade muusikavaliku kokku pani. Jah, ma tean, et parim vahend depreka vastu on füüsiline koormus, aga sihukese sopa sisse pole mingit isu ronida.
Õnneks pole süüdlasi vaja kaugelt otsida - tabasin nad reede lõuna ajal Tammsaare pargi veeres vihma nõidumas:
1 kommentaar:
tervitus naistoimetajatelt ja äitah tähelepanekute eest.
Olgem terved!
Postita kommentaar