Hommikul kallas ojadena, seega viisin Andra rongi peale ja astusin ühe soojaga ka poest läbi. Ausõna, ma pole tükk aega näinud nii kurba pilku kui papil, kellelt Säästuka kassanäitsik ettekäändel, et kell pole veel kümme, kolm pudelit peeti käest ära korjas.
No tõepoolest, joodikul on sügavalt pohlad, mis kell alkomüük õhtul lõppeb. Kella kümneks, või mis, isegi kella kaheksaks on ta omad viinad juba ammu rindu tõmmanud ja magab õiglast joodikuund. Aga ommik on temal ikka väga raske ning iga lisaminut, mis peaparanduseni kulub, otsene põrgupiin...
Nii et tema hääl, kui ta ikka valimispäeval piisavalt traksis juhtub olema, kukub nüüd teadagi kellele :)
1 kommentaar:
Tsiteerides klassikuid:
"Läksin värske õhu kätte; lõi juba valgeks. Kõik teavad, — kõik, kes mälukaga võõrasse trepikotta on vajunud, ja hommikul sealt välja, — kõik teavad, millist koormat ma selle võõra trepikoja neljakümnel astmel kaasa tassisin ja millise raskusega ma värske õhu kätte astusin.
Pole midagi, pole midagi, — ütlesin ma endale — pole midagi. Näed sa, seal on apteek, näed? Ja seal kraabib too pruunis jopes pede tänavat. Seda näed sa ka. Nõnda, ja rahunegi maha. Kõik läheb nagu peab. Tahad, Venitška, vasemale minna, mine vasemale, ma ei sunni sind millekski. Tahad paremale minna — mine paremale.
Külmast ja viletsusest kõikudes astusin ma paremat kätt, jaa, külmast ja viletsusest kõikudes. Oo, seda hommikust ängi südamel! Oo, viletsuse illusoorsus. Oo, parandamatus! Mida selles ängis, mida keegi pole nimetada osanud, rohkem on? Mida ta rohkem teeb: kas ta halvab sind või ajab südame pahaks? Kas ta kurnab su närve või vajutab südame juurde surmliku ängi? Ja kui kõike võrdselt, siis mida on selles kõiges ikkagi enam: kangestust või palavikku?
Pole midagi, pole midagi, — ütlesin ma endale — tõmba hõlmad koomale, tuul puhub, ja astu aga tasapisi. Ja hinga niimoodi aeglaselt, aeglaselt. Hinga tasakesi, et jalad ei takerduks. Ja katsu kuhugi teel olla. Ükskõik kuhu. Isegi kui lähed vasemale — satud Kurski vaksali; aga kui paremale — ikkagi Kurski vaksali. Siis minegi paremale, et juba kindlasti sinna jõuda. — Oo, mõttetust!
Oo, efemeersus! Oo, jõuetuks tegevaimat häbiväärseimat aega mu rahva elus — aega koidikust poodide avamiseni! Kui palju on ta meile kõigile tarbetuid halle juukseid toonud, meile, kodututele, valulevatele härrasmeestele!"
Jaa... tagasi on tulnud hirmsad ajad nagu ränga nõukogude okupatsiooni aegu. Ei anta enam inimestele hommikust peaparandust, ei anta!
Postita kommentaar