Vanaproua Mariah Carey avaldas oma pikaajalise õnneliku abielu saladused

Kirjutab Õhtuleht. Ja tõepoolest, kõbus vanapaar on koos püsinud juba peaaegu kuus kuud ning jätkab tõusvas joones vähemalt briljantpulmadeni.
Sõprade, tuttavate ning arvukate järeltulevate põlvede õnnitluskooriga ühineb mõistagi ka doktor Baarmän :)

Kantseliidi kõrgpilotaaž

Kahju, et turvapõhjustel ei saa kasutada pärisnimesid ega tegelikke tsitaate - tulemus oleks palju mahlakam.
Ühesõnaga, leppisime Riigiasutusega kokku, et küsime EL struktuurifondidest ühe nende Teenuse arendamiseks raha - üks meie projekt langeb nende Teenuse eesmärkidega osaliselt kokku. Tehtud-mõeldud. Raiskasime hunniku aega, närve ja elektrit, koostasime projekti ja andsime taotluse sellelesamale Riigiasutusele menetlemiseks.
Paraku selgus, et meie taotlus ei vasta nõuetele, kuna... puudus sellesama Riigiasutuse nõusolek projektis osalemiseks ning nende Teenuse edasiarendamiseks! Mitte et me seda poleks küsinud - kui asi juba niikaugel, projekt koostatud ja esitatud, leidis Riigiasutus, et ups - kuna selgub, et nad on ise rahajagamise üle otsustavaks asutuseks, siis ei saa nad meid selles projetis toetada. Khm. Et soovitavalt võiks see Teenus tekkida neile sinna iseenesest, soovitavalt mingi müstilise raha eest ja eelistatavalt ka ilma nende teadmata?
Meie juhataja saatis seepeale muidugi Riigiasutusele kirja, milles, kui viisakusväljendid eesti keelde tõlkida, seisis üksainus küsimus: WTF?!? Ega midagi, nõutud 30-päevase tähtaja sees sünnitas Riigiasutus ka vastuse.
Otse loomulikult olime taotluse tagasilükkamises ise süüdi. Sest kuna projekti realiseerimiseks "on vajalik vastava asutuse nõusolek tulemuste kättesaadavaks tegemiseks tema valitsemisalas või tegutsemisvaldkonnas" ning me ise kinnitasime taotluses, et tulemuste edasine kasutuselevõtt sõltub projektis viidatud Riigiasutusest, ning pealegi ei vastanud Riigiasutuselt saadud projektikirjeldus taotlusvooru eesmärkidele, siis...
Aga et me väga kurvaks ei läheks, pandi ikka pisike komm ka vastuse lõppu:

Riigiasutus teeb oma valdkonnas koostööd jätkuvalt kõigiga sh ka erasektoriga. Erasektori kaasamisel peame tagama kõikide huvitatud isikute võrdse kohtlemise, eriti mis puudutab meie põhimäärusest tulenevat tegevust. Koostöö ulatus ja vorm sõltub projektidest ning kujunenud olukorrast, kus muuhulgas peame arvestama ka meie rolli struktuuritoetuse rakendusüksusena. Analüüsime omalt poolt kõiki kaasamise võimalusi ja positiivse otsuse korral informeerime kindlasti kõiki huvitatud osapooli.

Ja keegi kusagil räägib, et riigil pole reserve, mida kokku hoida?
Ja veel, ärge üritage isegi arvata, mis Riigiasutuse, projekti ja taotlusvooruga tegu - kõik kokkulangemised on juhuslikud ning ma kavatsen igasuguseid seoseid viimse hingetõmbeni eitada :)

TehnoTasand võtab ikkagi võimust

Suur Hadronite Põrgataja pandi küll mõneks kuuks seisma, kuid Labürint leiti Laosest juba üles.
Ei ole meil Hyperioni saatusest pääsu, ei ole...
Kuradi blogipuu: GCMGXUWL

Mida teha, kui sul on telefoni otsas vihane klient

...või mingist pisiasjast surmani solvunud kolleeg, kes mõistlikke seletusi ei kuula ega ühegi pakutud variandiga nõus ei ole?
Meie telefonitoe tüdrukud arutasid koosolekul kõikvõimalikke käitusmisvariante (uskuge, nad on mitme aasta jooksul praktiliselt kõik läbi proovinud, õpikustsenaariumitest enam-vähem seksiliini omadeni välja, viimaseid, tõsi küll, mitte klientide peal :p). Ei meeldinud neile päriselt üks ega teine, kuni pärast pikka kaalumist ja läbimängimist leiti, et kõige kindlam ja iseenda psüühikat säästvam käitumisjoon on nutma hakata :)
Tegelt ma seda ei usu, meie tüdrukutebande võib küll jätta kohati kergemeelse ja isegi ohjeldamatu mulje, kuid on tegelikult räigelt kohusetundlik (näiteks ilmuvad õigeks ajaks tööle, uskumatu!), täpne ja abivalmis. Küll aga jäin mõtlema, kuidas ma ise nutmahakkamisele reageeriks.
Ei saa salata, et minu peal on seda töises situatsioonis ka kasutatud, ning esimese hooga unus tõepoolest ära, et tütarlaps võiks oma tööga eelkõige ise hakkama saada. Arusaamine, et mind kasutati lihtsalt ära, tuli alles tagantjärele.
Nutja kindlasti eeldab, et abivalmis noormehed sööstavad joonelt lohutama, pakuvad (peaaegu) puhast taskurätti ja lahendavad ise neiukese kaelas oleva probleemi, mis võrreldes äsjademonstreeritud kokkukukkund maailmaga on kindlasti üsna tühine. Aga selle asemel hakkab doktor Baarmän edaspidi hoopis ise tönnima: "See on ju kohutav! Nii noor, ilus tütarlaps, kogu elu alles ees, ja nüüd selline õnnetus! See on nii ebaõiglane! Ei, ma ei ela seda üleeeee!"
Uvitav, kaua juuresolev publikum niisugust kahehäälset üürgamist välja kannatab, enne kui tolle õnnetu ümberkukkunud vaasi jälle püsti upitab või mõne muu traagilise pisiasja joonde sätib?
Seda nimetatakse probleemi delegeerimiseks :)

Mõttetud maavalitsused

Täiesti kompetentne audiitorfirma uuris asja ja leidis, et kolmandik maavalitsuste töötajaid täidab esindusülesandeid, teine kolmandik tegeleb iseenda aparaadi käigushoidmisega ning maavalitsusele otseselt ülesandeks tehtud kohustuste täitmisele jääb siis ülejäänud kolmandik.
Otse loomulikult hakkab varsti kostma ka nutulaulu (tegelt juba kostabki), et uuringu metoodika on vildak, valim polnud esinduslik ja üleüldse on maavalitsusi ikka väga-väga vaja. Metoodika osas võib isegi õigus olla, uuringu aluseks olnud maavalitsuste valimis (Harju, Lääne, Jõgeva, Rapla ja Põlva) võivad vaid kaks esimest ka millegi maakonnalaadse endale seljataha kirjutada. Ma küll ei tahaks jõgeva-, rapla- ja põlvamaalaste regionaalsele identiteedile tanksaabastega selga hüpata, aga... noh... Ütleme nii, et eks te ise tea kõige paremini :)
Mis minu kodumaakonda puutub, siis selle ärakaotamine on päevakorral olnud juba aastakümneid. Ega ma ausalt öeldes päris täpselt ei teagi, millega nad seal tegelevad. Ja ega nende panus kohalikku ellu olegi kunagi ärakaotamishirmudes jutuks olnud. Niipalju kui mina olend kuulnud, muretsetakse ikka selle üle, mis saab Jõgeva linna tulubaasist, kui hulk kõrgepalgalisi ametnikke töökoha kaotab.
No mina isiklikult arvan, et Jõgeva linna eelarve saab maavalitsuse ärakadumisest ainult võita. Sest praegu, olgem ausad, saab tuntava osa maavalitsuse inimeste pealt laekuvast tulumaksust hoopis Tartu linn. Kuhu, muide, läheb sisseostude näol ka arvestatav osa nende kättejäävast palgast. Kui aga maavalitsus ära peaks kaduma, tuleks päris mitmekümnel kõrgeltharitud ja laialdaste sidemetega spetsialistil endale uus rakendus leida. Tartu haldusstruktuurid on kardetavasti täis (ja eks näiteks Põlva maavalitsejatel teki ju sama mure, juhul kui), seega võiks nii mõnigi hoopis Jõgeval oma äri püsti panna - kasvõi näiteks projektikirjutusteenuse pakkujana. Ja kui ametiautot enam istumise all pole, hakkad tahtmatult mõtlema, et ons sel pendeldamisel ja rahakulul üldse mõtet, millest on vaid üks samm vana Jõgeva elukoha ülessoendamise ja tulumaksu taaslaekumiseni.
Asja regionaalpoliitiline aspekt... Mina millegipärast ei usu sellesse kogukondlikku identiteeti, mille kadumisega valdade liitmise hirmus siplevad kohalikud väikevürstid ähvardavad. Ma olen seda kogukonda näinud toimimas küla ja linna tasandil - üldjoontes piirkondades, mis on jalutuskäiguga läbitavad, kus kõik tunnevad kõiki, on enamasti üksteisega kaugelt sugulased ning suhtlevad nii pidu- kui argipäeval.
Lisaks on majanduslikud ja kultuurilised tõmbekeskused, mis tingimata ei kattu administratiivsetega. Näiteks Jõgeva linnal on oma vailedamatu majanduslik tagamaa, kust rahvas regulaarselt sisseoste tegemas ja teenuseid saamas käib, samamoodi Põltsamaal, veidi vähem Mustveel.
Ja loomulikult on olemas vanad ajaloolised maakonnad, millel nõukaaegsetest pingutustest hoolimata oma väärikas identiteet - parimad näited ehk Saare- ja Võrumaa. Kuid kuidas, kurat, aitab regionaalsele arengule kaasa Jõgeva maavalitsuse püstihoidmine? Igasugune regionaalpoliitika saab põhineda ainult kohalikele tegusatele inimestele, kellel oma kodukoha areng südameasjaks. Kui inimese huvid ja eraelu on Tartus, siis mina hindan tema juttu vajadusest panustada üha rohkem ja rohkem Jõgevamaa arengusse täpselt sellena, milles audit maavalitsusi süüdistab - riigi rahaga endale mõnusa äraolemise tekitamises.
Üks mõttetumaid regionaalpoliitilisi nähtusi on minu arvates Jõgeva linna ja valla eraldieksisteerimine. St valitsevate asjapulkade jaoks on sellel muidugi vägagi suur mõte, kuid kummagi omavalitsusüksuse elanikke loksutatakse ja ahistatakse täiesti mõttetute adimistratiivbarjääridega. Ei olnud näiteks väga kaugel minevikus see aeg, mil praeguse maavanema juhitud vallavalitsus leidis, et Jõgeva linnale haridusteenuse eest maksmine on täiesti mõttetu kulu ning kilomeetri kaugusel linna piirist elavad lapsed võiks näiteks hoopis Kuremaale gümnaasiumi sõidutada. Viimane jäi õnneks tegemata, aga ega seal väga palju puudu ka ei jäänud.
Äkki olen ma oma kodumaakonna suhtes liiga üleolev? Äkki on mindki tabanud mentaliteet "Elada on loomulikult võimalik ainult Tallinnas"? Ma ei usu. Kunagi oli kohaliku elu saatuse pärast südantvalutamine koguni üks minu tööülesandeid. Ma lihtsalt ei arva, et haldusjaotuse muutumine muudaks ka mulla viljakust, paneks metsa kiduralt kasvama, kuivataks jõed, võõrandaks kinnisvara ning müüks talupojad uuele pärishärrale. Piirkonna areng sõltub ikkagi inimestest, kellele see on tähtis. Kui niisuguseid ei ole, kui olemasolevad jalga lasevad või käega löövad, siis võib-olla ongi mõttekam liituda nendega, kes veel pingutada viitsivad?

3D filmielamus saadud

Eile sain kinoklubilt spämmi, mille läbilugemise tulemusena maandusin CC-Plaza 3D esilinastusel (öelge veel, et spämm ei tööta! :(). Näidati kolmedimensioonilist salvestust U2 kontserdist. Saal oli peaaegu pooleldi rahvast täis, sissepääsul hakkas silma mitmeid kohalikke tehnoloogiavisioonääre ja IT-arvamusliidreid. Veel jagati sissepääsul sihukesed suured, kandilised, kergelt tumedad prillid, mis käes hoides aeg-ajalt omatahtsi tumedamaks ja siis jälle heledamaks muutusid.
Algus oli kaunikesti tüütu. Kaks noormeest, kelle nimed mulle paraku meelde ei jäänud, seletasid pikalt ja laialt, milline uus ja erakordne kogemus see olema saab ning kui õnnelikud nad on, et kõik kohalviibijad neile hästi palju raha kokku on tassinud. No vähemalt kümme korda oli seda küll, kui ma mõtlesin, et nüüd viimaks on mölal lõpp ning lõpuks ometi midagi toimuma hakkab, leidis üks või teine ikka veel miskit kobiseda. Lootus, et sihukese kummivenitamise peale reklaami ja filmitutvustusi ei näidata, osutus samuti tühiseks - ainuke lohutus, et lisaks kõige tavalisema Hollywoodi masstoodangu klippidele näidati ka nädala pärast linastuva kosmosemultika treilerit.
Heakene küll, 3D pilt oli tõesti põnev, samuti oli hea vaadata eesistujate peade kohal laulda üürgavat Bonot. Enamus saalist nautis elamust ilmselt tõsimeeli, kuid minu puhul kippusid igasugu pisasjad üldiseks ikalduseks kokku kumuleeruma.
Ei, avalugu oli hea, tekitas tunde, et mida kuradit ma praegu siin tugitoolis vedelen, selmet koos ülejäänud 3D publikuga näppu visata. Seejärel süvenes hämmeldus - halligi ei olnud aru saada, millest Bono laulab. Veider, omal ajal mängis U2 mul taustaks, peaks nagu iga sõna ja noot peas olema? Pikapeale koitis: tüübik üritab esineda hispaania keeles! Kurat! Põhikohaga inglise keelt rääivale inimesele on latiinode keel ikka suht kehv valik, tal lihtsalt puuduvad teatud strateegilised häälikud, millega end arusaadavaks teha!
Segadust suurendas asjaolu, et hoolimata ruumilistest efektidest oli saund siiski suht kehv. Ei, tümakas oli aus, kuid mida kuulda polnud, olid noodid...
Ruumiline pilt mulle täitsa meeldis, publikul polnud ka viga. Ja kui Bono vahepeal inglise keele peale üle läks, oli isegi laulusõnadest võimalik aru saada. Pingutasin sisemist mürafiltrit, tänu millele dešifreerisin ka paar tema hispaaniakeelset lauset. Aga olgu igaks juhuks siia lisatud üks klipp selle kohta, kuidas hispaaniakeelne rokk tegelikult kõlama peaks:

No on ju nii, et isegi keset kõige vihasemat andmist on igast sõnast aru saada?
Muide, soovitan soojalt hoopis 4D kino Tartus Lõunakeskuses - elamus on hoopis vingem :)

Megaummik

Mille me saame, kui sulgeme Vabaduse väljaku ja Kaarli puiestee tavaliiklusele ning lubame sinna sõitma ainult ühistranspordi? Loomulikult ummiku, mis koosneb bussidest ja trollidest ning ulatub Tõnismäelt Pärnu maanteeni.

Pilt siis tänasest hommikust. Ah jaa, taksod on ju ka ühistranspordivahendid :S

Oma panuse tänastesse ummikutesse andsid mõistagi ka hullud päevad. Tuli seal käia minulgi, õnneks ostma midagi ei pidanud :) Hullunult turvavõresid mahajooksvaid rahvamasse kahjuks küll ei näinud, kuid veid hämmeldusin ikka. Sellest, et kodukaunistamisnänni ja naisteriiete osakonnad naisi paksult täis olid, saan ma loogiliselt võttes aru. Aga et isegi meesteriiete osakond kubises hasartselt riidekraami sortivatest tädidest...

Paistab, et hakkan siia sammalduma

Ämblik on juba igatahes laualambi ja läpaka ekraani vahele võrgu kudunud:

Aga hästi pisike ja nunnu ämblik on :)

Klient on jälle kunn

See jõudis mulle pärale alles täna, kui Jõgeva Ehitusgamma tavaliselt mossis ja endassesulgunud meesmüüja (kes on näinud, teavad küll, kellest jutt käib) suhtles minuga täiesti viisakalt, ütleksin isegi peaaegu sõbralikult. Mis sest, et mul polnd täpset raha ja ta vaeneke pidi kõrvalkassasse kahekümneviieka järele minema. Jaa, majanduskriis on jõudnud ka Jõgevale.
Ent panganduses seevastu näib ülalnimetet kriis olevat avanud mõned uued horisondid. Kui küsisin SEB Jõgeva kontorist 20 latti, küsis telleritädi vastu: "Läti latte ikka?". Kahju, et ei olnud aega süveneda, mis variandid tal veel olnuks välja pakkuda :)

Jälle 1 lugu unustusehõlma vajumas

Kusjuures täiesti teenimatult.
Olgu ta siis vähemalt siia ära salvestatud:

Aga lisaks veel üks lugu, mis mul juba paar päeva kummitanud. Mark Twain kirjutab, et parim viis kumisema jäänud lugude peast väljarookimiseks on neid jagada:

Siil udus

Niisugune nägi täna välja Tartu-Rakvere maantee Painküla juures.
Hmm, rooli tagant tundus see udu isegi veel tihem, ju siis telefonil on teravam silm kui mul. Aga ega siit pildi pealt ka rohkem kui sadakond meetrit kätte ei paista.
Aga Tartus on mõnus, töö läheb ka poole kiiremini :)

Nostalgialaks

Mul on siin praegu Elisa internetiühendus, mille torust jookseb alla 7 miljonit bitti sekundis. Mul on nina ees valge, helendava õunaga läpakas, mida ikka veel ilmselt paljudki kadestaksid. Läpakas on lahti brauser, mida kiidetakse heaks ja kiireks.

Ja ometi ootan ma siin iga lehekülje avanemist minimaalselt 10, maksimaalselt 60 sekundit. Kahtlustan, et see on mingi mäkispetsiifiline ikaldus (isegi mu mobla avab samu lehekülgi kiiremini), aga ometi on raske taltsutada refleksi seda va allalaadimisprotsessi kuidagi vägivaldselt kiirendada.

See võis olla aastal 1994, kui mind pandi tollal ulmeliselt kiie 486 taha, tõmmati käima World Wide Web ning ükstese järel hakkasid avanema tollaste Eesti ajalehtede onlain-väljaanded. Ikka pool tundi lehekülg... Jaa, siis jälgisid lehekülje bitikaupa edenemist heldinut, ei julenud hiirt õieti puutudagi ning ainut vahete-vahel, kui juba mitu minutit polnud ühtki bitti alla tulnud, julgesid töökaaslastega väikse teekannu tulele panna. Tempora mutantur :)

Neljas päev mäkipedena

Jah, minu ustav Dell põletas neljapäeval ekraani taustvalguse läbi ning, olles veel vana sõpruse poolest lasknud end niipalju üles buutida, et välise monitori ära tundis ja andmed ära kopida lasi, siirdus Max-i remonti. Kus nad tänase telefonikõne järgi otustades pole isegi veel uurima asunud, mis tal viga võiks olla :(

Aga elu tahab elamist ja töö tegemist, sestap tuli sahtlist võtta testmäkk ja seda igapäevaselt pruukima asuda. No ei istu mulle see orientatsioonimuutus, kohe mitte ei istu! Kasvõi sellesama blogipostituse kirjutamine on tavatult vaevaline - kohati on klahvid liiga pehmed, sealsamas aga jääb isegi minu sõrmelöök väetiks, et vajalik täht klaverilt ekraanile jõuaks. Paremklahvi puudumine on sedavõrd habemega nali, et ei vääriks siinkohal mainimistki, aga ajuti tunnen tõsist puudust võimalusest miskit kustutamiseks märgistada, selmet seda hiirega prügikasti lohistada. Hehh, mäletan, kui hädas ma mäkikasutmise algusaegadel olin  programmide mahainstallimisega - mõistus ei võtnud, et ka selleks tuleb rakendus lihtsalt hiirega prügikasti tirida...

Kasutajaliideses ei ole nagu midagi eriti sellist, mida ma linuxikasutajana juba näinud ei oleks - kui erinevate akende närviline tõmblemine ka asjassepuutumatu hiireviipe peale ehk välja arvata. Tõsiselt vastik on Messengeri mäkiversiooni komme anda alanud vestlusest märku intensiivse põrkumisega ikooniribal - kui Windowsi tööriistariba plinkimise kannatad veel kuidagi välja, siis selle marutõbise konnapoja sa lihtsalt pead vaigistama, jättes kõik parasjagu pooleliolevad tegemised kus seda ja teist.

Minu kodust D-Linki wifi ruuterit ei taht mäkk esialgu üldse kõnetada - ta, sunnik, lihtsalt ei saand aru, misloom on jagatud võti. Ei jäändki muud üle, kui turvaseadeid järjekordselt lõdvemale keerata. Kui varem oleks mu võrgukrüpto mahamurdmiseks kulunud kõva kolm minutit, siis nüüd saaks vast 20 sekundiga hakkama. Aga pole halba ilma heata - niisama ribalaiuse kinnitõmbamiseks ei viitsi mu ruuterit keegi kangutama hakata, tõsisema sigatsemise puhul saan aga alati praktiliselt olematutele turvaseadetele viidates kinnitada, et mina olin puu otsas, kui pauk käis :p Hullem on aga see, et mäkirajakas ühendab end regulaarselt ruuteri küljest lahti, katkestades sealjuures loomulikult ka kõik pooleliolevad meilitõmbamised, lehekülgede laadimised, vestlused ja muu olulise.

Seevastu sinihammas on osutunud übervõimekaks. Näiteks telefonist sain kätte andmed, mida Nokia enda rakendus keeldus mulle andmast, samuti oli ta nõus tõmbama telefonis püsti ülikiire pakettside. Huawei andmesidemodem mäkiga loomulikult koostööd ei tee, eriti seetõttu, et mäkil puudub PCMCIA sahtel.

Allah, Buddha ja Miki-Hiir saavad kõrge küünla hea idee eest kogu oma elutegevus kuuglise ümber portida - tänu sellele ei pidanud ma arvutis praktiliselt midagi ümber seadistama ega pea ka hiljem eriti midagi kustutama - lihtsalt tõmban bauseri käima ning möllan oma kirjade ja failidega niipalju kui kulub. Ainuke häda - minu paroolihaldusprogramm on windowsipõhine. Kui linuxi all tõmbab Wine ta rõõmsalt käima, siis mäki jaoks tuleks mul terve virtuaalmasin püsti panna - ja seda mõistagi raha eest.

Keegi kunagi rääkis, et Safari olla kiire brauser. Nomaitea - ma pole tükk aega lehekülgede aeglast avamist niipalju kirjuda saanud. Adblocki-laadset vidinat tal loomulikult pole, lisaks kipub ta mõningaid lehekülgi ebaadekvaatselt näitama - konkreetselt kustutab wiki tekstivormindusakna tööriistariba ära näituseks.

Openoffice'i mäki kloon Neooffice... Aga on siin virisetud juba isegi. Piisab, kui mainida, et MS Office'i mäki variant on veel hullem.

Midagi head ka? Kaugjuhtimispult. Magnetiga toitekakinnitus. Aku kaks korda pikem eluiga kui Dellil. Plaadilugeja, mis sab hakkama ka veidi vigaste DVD-dega. Välimus, ehkki sellega ei morjenda enam suurt kedagi. 

Aga oma Delli tahaks ikkagi ruttu tagasi!

Pisike töine abimajand

Jah, ajad on rasked, laenud-liisingud nöörivad kõri, koondamistont luusib ümber maja. Õnneks on nutikad tarkvaraarendajad pannud otse töökohal käima väikse toreda seenekasvanduse, mis töökollektiivi eesootavast nälja-ajast kindlasti üle aitab.
Nagu näha juuresolevalt pildilt, on põllumajandussaadused hoolsa käe all jõudsasti edenema hakanud, tõotades juba lähitulevikus kas siis maitsvat ja toitvat seenesousti või siis strateegilisema projektina juba soolatud või marineeritud seeni viinale pealehaukamiseks :)
Pilt ise on võetud täna pärastlõunal meie teise kontori tagatoas.