Mida teha, kui sul on telefoni otsas vihane klient

...või mingist pisiasjast surmani solvunud kolleeg, kes mõistlikke seletusi ei kuula ega ühegi pakutud variandiga nõus ei ole?
Meie telefonitoe tüdrukud arutasid koosolekul kõikvõimalikke käitusmisvariante (uskuge, nad on mitme aasta jooksul praktiliselt kõik läbi proovinud, õpikustsenaariumitest enam-vähem seksiliini omadeni välja, viimaseid, tõsi küll, mitte klientide peal :p). Ei meeldinud neile päriselt üks ega teine, kuni pärast pikka kaalumist ja läbimängimist leiti, et kõige kindlam ja iseenda psüühikat säästvam käitumisjoon on nutma hakata :)
Tegelt ma seda ei usu, meie tüdrukutebande võib küll jätta kohati kergemeelse ja isegi ohjeldamatu mulje, kuid on tegelikult räigelt kohusetundlik (näiteks ilmuvad õigeks ajaks tööle, uskumatu!), täpne ja abivalmis. Küll aga jäin mõtlema, kuidas ma ise nutmahakkamisele reageeriks.
Ei saa salata, et minu peal on seda töises situatsioonis ka kasutatud, ning esimese hooga unus tõepoolest ära, et tütarlaps võiks oma tööga eelkõige ise hakkama saada. Arusaamine, et mind kasutati lihtsalt ära, tuli alles tagantjärele.
Nutja kindlasti eeldab, et abivalmis noormehed sööstavad joonelt lohutama, pakuvad (peaaegu) puhast taskurätti ja lahendavad ise neiukese kaelas oleva probleemi, mis võrreldes äsjademonstreeritud kokkukukkund maailmaga on kindlasti üsna tühine. Aga selle asemel hakkab doktor Baarmän edaspidi hoopis ise tönnima: "See on ju kohutav! Nii noor, ilus tütarlaps, kogu elu alles ees, ja nüüd selline õnnetus! See on nii ebaõiglane! Ei, ma ei ela seda üleeeee!"
Uvitav, kaua juuresolev publikum niisugust kahehäälset üürgamist välja kannatab, enne kui tolle õnnetu ümberkukkunud vaasi jälle püsti upitab või mõne muu traagilise pisiasja joonde sätib?
Seda nimetatakse probleemi delegeerimiseks :)