Juhtusin täna Vikerraadiost kuulma nuttu ja hala saadet sellest, kuda eesti keele ja kirjanduse tundide arvu vähendamine gümnaasiumiastmes toob kaasa ei vähem ega rohkem kui üleüldise kirjaoskuse languse, produtseerib põlvkonna, kes ei oska isegi CV-d kokku panna (erinevalt praegusest, hehhee :)) ning viib eesti rahvuse vältimatule väljasuremisele.
Ja mina, vana loll, arvasin senimaani, et õpside põhiaur läheb hoopis sellele, et tänamatuid jõnglasi riigieksamiteks treenida...
Aga päriselt ka. Matikud väidavad, ja täiesti õigusega, et matemaatika osakaal kooliprogrammis on liiga pisike, ilma rohkemate loodusteaduste tundideta jääb jälle meie majandus kängu, keeleoskusele peab samuti rohkem rõhku panema, sest muidu pole meie pisirahval maailmas midagi kobiseda, otse loomulikult on vaja suurendada kehalist koormust, sest meie laste füüsis on otse haletsusväärses seisus, ka kunstiharidusele ja laulmisele peaks kulutama rohkem tunde, sest mis mitmekülgsest isiksusest me muidu räägime, lisaks ei saa meie rahvusteadvus läbi ilma senisest detailsema (ja sellevõrra rohkem tunde nõudva) ajalookursuseta, kindlasti peab tunniplaanis olema riigikaitseõpetus ning jõnglaste moraalsele palgele mõeldes peab muidugi religiooniõpetuse kohustuslikuks tegema... Ühesõnaga koolipäeva pikkus peaks olema minimaalselt 25 tundi, lisaks veel kodused tööd, huvialaringid, ühiskondlik tegevus ja muu selline.
Iseseisvate, elurõõmsate, oma peaga mõtlevate ja vastutustundlike kodanike väljakoolitamine? No kuulge! Seda ei ole ju üheski ainekavas kirjas ja järelikult ei pea sellele ka aega raiskama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar