Uus kaherattaline sõber

  Vananemisega pidi kaasnema ka teatud hulk infantiilsust. Minu puhul avaldus see nii, et soetasin omale tõukeratta, vot just niisuguse. Kanderihm on pildilt puudu, läbipaistev kandekott anti ka kaasa.

Ega midagi, pakkisin ta sealsamas Rocca al Mare kaubakeskuse ees lahti ning keerasin otsa Pelguranna poole (hiljem kodus juhendit lugedes sain teada, et enamik õnnetusi juhtub algajatega esimese kümne minuti jooksul. Laki mii :)).

Ei, ma olen tõukerattaga täitsa sõitnud, isegi veel selle aastanumbri sees – Värskas sai kickbike’i laenutada ning me Sassiga tiirutasime sanatooriumi ümbruses vähemalt kaks korda. Aga kickbike on muidugi märksa suurem ja stabiilsem kui minu oma ning erinevalt mu rulluisuratgastega uuest sõbrast kannatas isegi metsarajal sõita.

Esmamulje oligi, et uus tõukeratas loeb üle iga väiksemagi teekonaruse. Teine mulje - sellel pisikesel asjandusel tasakaalu hoidmine on arvatust keerukam (tegelt oli mul kott arvuti ja muu tränaga seljas ka), Kolmas mulje: sõidusuuna säilitamine oli üle ootuste keerukas. Sõidu pealt prillide kohendamine tuli ära unustada – nii kui ühe käe juhise küljest lahti lasid, kippus sõiduriistake vastaskülge keerama.

Jalad pehmenesid üle ootuste kiiresti – seda mitte tõukamisest, vaid sõiduasendi ja tasakaalu hoidmisest. Terve Paldiski maante äärne lõik kuluski tasakaalu kättesaamiseks, lisaks osutus sealne rattatee mitte eriti siledaks.

GPS-i taipasin käima panna alles Merimetsa haigla külje all, sealt kuni Stromka alguseni kandsin oma sõiduvahendit enamasti näpu otsas – see tee seal on pehmelt öeldes ebatasane. Korra mõtlesin, et äkki onteepervel sõit siledam, kuid sinna jäin kohe kinni. Aga siiski. Merimetsa haigla kõrvalt minu koduukseni tuli 2,45 kilomeetrit, keskmiseks kiiruseks (koos vahepealse kõnni ning vältimatute prillikohendus- ja jalavahetuspeatustega) väitis GPS 6,2 km/h, maksimumkiiruseks aga tervelt 16,3 km/h. Arvan, et see viimane tuli Pelguranna tänava tuttuuel asfaldil.

Üldiselt võttis see paarkümmend minutit mu kenasti läbi, särk tuli pärast välja väänata. Naised, kui tahate endale ilusat siredat säärejooksu ja kena trimmis peput, siis soovitan igal juhul tõukeratast – need lihasgrupid said päris kõva koormuse.

Linnasõiduks on sihuke tõukeratas idee poolest vägagi käepärane, seda annab kergesti kokku zippida ning kasvõi kaenla all bussi kaasa võtta. Aga ta sunnik tahab sõitmiseks igal juhul kuiva ja siledat pinda, millega enamikus Eesti linnades on pehmelt öeldes raskusi.

Ma ei ole väga kindel, kas ja kui sageli ma oma uue kaherattalise sõbraga ringi tiirutama hakkan. Aga noh,majapidamises kaks poisslast vohamas, küll ta ükskord ära sõidetakse :)