Vähem kirjavigasi!

Ma ei hakka siinkohal parem kirjeldama, millega seoses, kuid hakkasin täna mõtlema, mis vägi see küll on, mis sunnib meid võhivõõrale inimesele tema õigekirja- ja grammatikavigasid nina peale viskama?

Ilmselgelt meditsiinilise probleemiga tegelased jätame siinkohal kõrvale - NII palju neid nüüd ka siin meie armsal Eestimaal jooksus ei ole. Rõhuv enamus näpuganäitajaid on siiski tavalised, oma eluga enam-vähem toime tulevad kaaskodanikud. Miks siis ometi, mis põhjusel? See ei saa olla pelgalt mure meie emakeele puhtuse pärast - ärge tulge mulle ütlema, et kõik meie kaasmaalased on sedavõrd aatelised ja altruistlikud :)

Doktor Baarmän ise ei ole katseisikuna kuigi esinduslik juhtum - ma tean väga hästi, kui kergesti juhtub, et päevas produtseeritavast paarikümnest tuhandest tähemärgist mõni ikka nihu läheb. Ja uskuge, pärast kahekümnetuhandenda märgi sissetoksimist on sul sügavalt poogen, mida sa seal esimeses paarisajas kirjutasid, veel vähem kuidas. Ja kui sul selliseid kahekümnetuhandemärgilisi päevi on aastast umbes kolmandik, saab sulle hiljemalt esimese kuu lõpul vägagi näitlikult selgeks, et a) keegi meist ei ole ilmeksimatu ja b) sa ei saa olla iseenda korrektor - omaenda töllakuste nägemiseks peab olema kõrvaltvaataja.

Seega need, kes võõraste (kirja)vigade üle irisevad, ei ole täiesti ilmselt ise kunagi mahukaid tekste tootnud. Nad on kooliajal öö otsa oma kahte lehekülge kirjandit või esseed ponnistanud ning kui iga sõna kirjapanekuks kulub keseltläbi minut (koos sõnale otsajõllitamisega), ei saa kirjavigade protsent muidugi kuigi kõrge olla. No ja kui selline tegelane veel ülejärgmises tunnis parandatud töö tagasi saab ja näeb, kuidas tema higi, vere ja pisaratega loodud vaimusünnitis elegantse punase pastakaliigutusega maatasa on tehtud, siis...

Siis käib tema ajus ilmselt mingine krõps ning ta jääb eluksajaks uskuma, et kõrge haridustase ja väljapaistev indul intle intelligents on pöördumatult seotud mitte sellega, kui hästi sa võõrastest mõtetest aru saad ning ise mõelda oskad, vaid sellega, kui vähe vigu sa vormistamisel teha suudad.

Ja otse loomulikult - kui kohtad võõras tekstis mõnd viga (aga tegijatel juhtub alati - ei juhtu ainult neil, kes ei tee), siis oledki kohe vaat et ülemrassi esindaja, kel loomulik kohustus matsidele nende koht kätte näidata. Mis sest, et matside mõttemaailm jääb sulle kaugeks jasegaseks.

Ja siis nad sõdivad õppekavade muutmise vastu - meil olla niigi Euroopa kõrgeim haridustase. Hähh. Euroopa Liit vahel viisakuse pärast küsib Eesti arvamust ühe või teise eurodirektiivi kavandi asjus. Ametialaselt olen kokku puutunud kahe Eesti ministeeriumidest kooskõlastusringilt tagasi tulnud direktiiviprojektiga - ministeeriumitädid suutsid nendes parandada AINULT kirjavigu. Sisulisi ettepanekuid tehti kahe direktiivi peale kokku null tükki. Kusjuures see faking direktiiv läheb ju Brüsselis niiehknii proffide kätte tõlkimiseks-toimetamiseks...

Aga pole põhjust muretseda. Kui meid kunagi naha ja karvadega maha müüakse, siis saab see olema vähemalt kõigi õigekirjareeglite kohaselt vormistatud.