Ma tükk aega ei saanud aru, mis mind Altiplano juures segas. Nimikangelane oli muidugi igati tasemel – suursugune, karm ja hingematvalt ilus. Põliselanikel polnud kah viga, mis sest, et neid üritati portreteerida naiivsete, kuid siiski puhta hingega metslastena. Nojah, loomulikult olidki gringod need, kes tulid ja kõik ilusa ära rikkusid – kõigepealt kaevandust püsti lüües ja elavhõbedajäätmetega ümbruskonda mürgitades, seejärel aga kõigest selles filmi tehes ning seda mingi sümbolistlik-sisekaemusliku ibaga ära lörtsides.
Terve maailma on täis paiku, kus kas siis sõja, saastunud keskkonna, epideemia või mõne muu inimliku töllakuse tagajärjel kaotavad paljud oma lähedased. Niisugune asi tekitab alati tugevaid emotsioone, kaastunnet ja tahtmist kuidagi aidata. Mis seal salata, eks mulgi värelenud Thina Simunye’t vaadates väike pisar silmanurgas.
Aga mida kuradit puutuvad Andide kaevandusasulas surevate indiaanlaste tragöödiasse lagunenud Belgia kirik, psühhotraumaga sõjafotograaf ning tolle Iraani päritolu? Mina ei näe nende elementide asjassesegamisel küll muud põhjust kui filmitegijate soov vastavateemalistest fondidest pappi juurde nuiata. Ilmselt olid rahastajate hulgas ka kaevandusfirmad – üldmulje oli ju, et kaevurid on tegelt head ning metsikud pärismaalased on ise lollid, et elavhõbedaga mängisid.
Ma olen seda juba kusagil varem öelnud – kui kriitikud kiidavad, on minusugustel parem eemale hoida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar