Sirvisin kunagi üht veidrat raamatut sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt", pealkiri oli vist "Kahe ookeani saladus". Sääl oli sihuke lõik, kus kirjeldati olukorda tehase ümber, kus ehitati uut nõukogude superallveelaeva: seal luusis karjakaupa spioone, küll neid püüti kinni, pandi vangi ja lasti maha, aga nende arv ei vähenenud mitte ja mida lähemale jõudis allveelava valmimise tähtaeg, seda suuremaks kasvas nende jultumus.
Võta sa kinni, millisest ilukirjanduslikust teosest meie seadusloojad inspiratsiooni ammutasid, kuid plaan salastada kaitsepoliitikat puudutava infoga kokkupuutuvate ametnike nimed oleks raudselt vesi minu kui vaenuliku luuraja (kui ma selliseks kunagi peaks saama, mille eest hoidku meid Allah) veskile: võtan aga Google'i puhvrist vanad nimekirjad, vaatan laivist, kes neist ära kustutati, ja tean nipsust, kellele on mõtet külje alla pugeda.
Kas tõesti peavad Eesti Vabariigil, kelle sünnipäeva me kõik, rind uhkusest pakatamas, paari nädala pärast tähistame, olema NII hädised saladused?
2 kommentaari:
Ainuke eesti saladus on see, et millist koridori mööda põgeneb eesti valitsus, kui actioniks läheb....
haha hästi, Lassie!
Postita kommentaar