neljapäev, 23. detsember 2010

Säästupasteet

Jajaa, ma tean küll - niimoodi läheb see siin juba toidublogiks kätte ära. Aga no millal siis veel kõhtu orjata kui jõulude ja aastavahetuse paiku?

Täna teeme pasteeti. Kuid säästuteemale truuks jäädes mitte tavalist, vaid oapasteeti.

Tegelt peaks oad muidugi ise valmis keetma. Aga kuna me siin lisaks rahale säästame ka vaeva, siis mina isiklikult ostsin teate-küll-millisest poest purgitäie konserveeritud aedubasid, 6.90 tükk. Purgis on väidetavalt 240 grammi ubasid - no palju sa seda pasteeti ikka näost sisse ajada viitsid, eks ole.

Lisaks ubadele kulub ära veel üks keskmisest natuke väiksem porgand, üks sibul ja vähem kui pool pakki võid (ja mei ei räägi täismõõdulistest, 200-grammistest võipakkidest, vaid meie euro-ootuses kaubandusvõrgu üle ujutanud 150-grammistest). Kui oled täisvereline taimetoitlane, võid piimarasva asemel muidugi ka õli tarvitada, kuid olgem ausad, ehtsa või vastu ei saa ikka miski.

Esialgu tuleks võid võtta niipalju, et pann parasjagu libedaks muutuks, ning puistada sellele peale peeneks hakitud sibul. Kuni too vaikselt klaasistub, tuleks avada purk ubadega ning ühtlasi ka eelnevalt läbikeedetud porgand pisemateks tükkideks lõikuda. Kui porganditükid said suuremad kui oad, tuleks need siis ka vastavalt esimesena pannile uhada, vastasel juhul aga loomulikult vastupidi. Kõige selle juures peaksid ka sibulatükid kuidagi pehmeks saama.

Ega seda sousti seal panni peal eriliselt pruunistada vaja ei ole, piisab, kui aedvili korralikult läbi kuumutatakse. Seejärel tuleks kogu kupatus pannilt mõnda teise, soovitavalt vähe kõrgemate äärtega nõussse valada, lisada ülejäänud või ning vaadata üle oma maitseaineteriiul. Mina panin pool teelusikatäit soola, parasjagu pipart, natuke nelki ja kaneeli ning loomulikult peenestatud loorberit ja riivitud muskaati. Kui palju täpselt, otsustab igaüks ise, selleks meie keelele ju maitsenäsakesed pandud ongi.

Muidugi ei tee väike sorts alkoholi selle mögina maitseomadustele sugugi mitte paha. Kuna mu viskipudel sai just tühjaks, pidin ühe oma VSOP-konjakitest lahti korkima. Niipalju siis säästmisest :) Tegelt pole konjak muidugi kohustuslik, kuid annab maitsele igati meeldiva lisanüansi.

Või pärast pole vaja muretseda, see sulab kuumas massis ära isegi, kuid ülejäänud fruktid tuleks pasteedisarnase konsistentsi huvides saumiksriga puruks ja segi lasta. Seejärel on toit põhimõtteliselt valmis, kuid õiget pasteeti tuleb süüa ikkagi külmalt.

Kuidas see kahtlane ollus maitseb? Kui sa muskaadiga ei koonerdanud, siis üllatavalt tavalise pasteedi moodi. Minu oma maitses isegi parem. Ja ei, konjakit seal sees ei olnud LIIGA palju :)

Pisike viil hapukurki on sihukse võileiva otsas täiesti omal kohal. Võimalik, et eelistad saia, kuid pildiloleva omaküpsetatud leivaga oli kah väga mokkamööda. Ja leivaküpsetamist ma siinkohal õpetama ei hakka, see läheks juba liiga meinstriimiks kätte ära.

2 kommentaari:

söör ütles ...

Ole nende toidujuttudega ettevaatlik jah. Mulle tundub igatahes praegu täitsa ahvatlev homme kodumaile tulles üksiti sordist läbi põigata ja üks konjakipasteet kaasa pätsata.
Tõenäoliselt hoian end siiski ohjes, aga mõni teine ei pruugi end talitseda. Ikkagi masu. Vist?

Aga muidu hüva jõulu ja mollid rokaseks :o)

Ülle ütles ...

Sa võid tõesti ümber profileeruda. Päris mitu meest kirjutavadki lahedaid söögijutte.