esmaspäev, 24. jaanuar 2011

Vanainimese eurohala

Ma avastan nüüd Ameerika ja väidan, et inimene on oma harjumuste ori. Ja ma pole ilmsetl ainus, kelle harjumused ses osas, mis on odav ja mis kallis, uue rahvusvaluutaga põhjalikult pekki keerati.

Ei saa öelda, et ma poleks ka varem eurosid käes hoidnud ega nendega maksnud. Aga see oli rohkem sihuke välismaa värk, puhkuse aeg pealegi, seega suhtumine rahanumbrisse lõdvem kui igapäevaelus.

Ka eelmine rahareform läks hulga valutumalt. Paljukest ühel tudengil tollal rublasid käes oligi - mäletan, et taskus olnud rahast ei vedanud vahetuspunktis sadat kroonigi välja. Aga naljakas mõeldagi, sada krooni oli siis suur raha, viiesajast aga küsisin kui imelooma spetsiaalselt näha. Ka ei olnud mingit mõtet tollaseid hindu mäletada ega fikseerida - need olid juba enne seda hoogsalt tõusnud ning ka mõnda aega pärast krooni kehtimahakkamist polnud tänane hind enam see, mis ta oli eile.

Praegusel masuajal seevastu ootaks pigem hindade alanemist, mida meie tublid kaupmehed küll paraku pakkuma ei kipu. Otse vastupidi - tänu mitmele harjumusele, mis minusugustel vanainimestel veel krooni ajast küljes, on nüüd hea mugav hindu tõsta, nii et ei märgatagi.

Näiteks krooni ajal ei maksnud sendid suurt midagi, olid vaid tülinaks kaelas ja lõhkusid rahakotti. Ka hinnasildil harjusid fikseerima pigem numbri esimest poolt, see tagumine polnud märkamist ega mäletamist väärt. Kui enne koma ilutses kümnest väiksem number, oli asi odav ning võis osta isegi mitu tükki. Nüüd aga enam sama taktika ei kõlba - hinnasiltidel ilutseb number null, selle järel hoopis pisemas kirjas mingi mõttetu number sentides. Eks sa siis võrdle niisuguseid hindu. Ei ole minusugune vanur enam harjunud komakohti meeles pidama, ei ole!

Samuti harjutas krooniaeg mul küljest sentide ülelugemise kombe. Paberraha, mille kassanäitsik sulle tagasi andis, lugesid tavaliselt üle juba siis, kui ta summat endamisi kokku rehkendas, mündid aga toppisid üle lugemata kotti - oli ju võimalik kaotus piisavalt väike, pealegi üritasid tülikast metallipurust nagunii esimesel võimalusel lahti saada. Nüüd aga ei ole harvad juhused, mil sulle loetakse ostu eest tagasi rohkem kui 60 krooni eest münte, mille koguväärtus sinu rahakotis võib aga lõpuks ületada juba keskmiselt kalli konjaki hinna.

Paljud sakslased ja soomlased rehkendavat siiamaani hindu markadesse ümber ja mul on kõvad kahtlused, et meiegi rahva hulgas saab neid olema üksjagu. Eks ma isegi piilun poes pisikese kirjaga silte, kus vana kroonihind veel väljas. Ehkki parim taktika oleks siiski kroonid ära unustada ja hakata võimalikult kiiresti eurohindu meelde jätma. Kuigi, kurat, need mõttetud kaks kohta peale koma... Kes meil siin hiljaaegu pani ette, et pisemaid hindu võiks eurode asemel sentides avaldada?

Kusjuures hullem litakas on ilmselt veel tulekul. Nimelt läheneb või ongi juba käes see päev, mil esimene eurodes saadud palk/pension/stipendium/muu regulaarne nuts juba sirgeks löödud. Ja kardetavasti enne tähtaega, mis kroonidega rehkendama harjunult paigas oli. Hinnad ju pisemad kui enne, sendi täpsusega rehkendamise oskus minetatud ja kogu sest rahareformi värgist pea nagunii sassis.

Eks siis hakatagi küsima, kas me sellist Eestit/eurot/valitsust tahtsimegi.

Kommentaare ei ole: