Mate on teatavasti imejook, mis võitleb nii väsimuse, unetuse, kerge ja madala vererõhu ja lampjalgsuse vastu, ühtlasi stimuleerib ka ainevahetust ja peletab näljatunnet. Aga see kõik selgus alles siis, kui mul bombilla ja kalebass juba jupp aega olemas olid ning sõltuvuski juba välja kujunenud.
Enda peal läbi viidud inimkatsete põhjal võin väita, et väsimust ja näljatunnet peletav ning vererõhku reguleeriv toime on matel täiesti olemas. Mul kui tavapärasest kõrgema vererõhuga indiviidil avaldub see võõrutusnähtude kujul - kui igapäevane matetops joomata jääb, tuleb järgmisel päeval tugev peavalu, mida mõningal määral leevendab hobuseannus ibuprofeeni, vererõhutablett ja intensiivne kaelamassaaž, täielikult aga tavapärane doos matet.
Üldiselt olen oma matejoomiskogemusega rahul. Lisaks vererõhu- ja isuvärgile ning suurenenud vedelikutarbimisele võib plusspoolele lisada ka tegevuse enda - kõrvitstopsi seest kõrrega kuuma jooki imeda on ikka oluliselt rohkem zen kui lihtsalt tassi seest kohvi rüübata. Muide, pärast matejoomisega alustamist pidin kohvist lõplikult loobuma - paar korda proovisin, aga kõht läks lahti ja paha hakkas.
Eks matel ole oma tumedam pool ka. Väidetavalt on matejoojatel keskmisest suurem tõenäosus haigestuda neelu- ja söögitoruvähki. Ise pakun, et see võib olla tingitud liiga kuuma vee liiga sagedasest sattumisest üsna õrnadele kudedele, aga võib-olla ka taimetolmust, mida sihukesest joogist rohkelt eraldub. Noh, tavaliselt ma seda nagunii väga kuumalt ei joo ju.
Alt läksin kah mitme asjaga. Kõigepealt sellega, et jäin uskuma valmistamisõpetust - "täida kalebass kolmandiku kuni poole ulatuses lehepuruga.." Ühesõnaga, sain aru, miks alkoholi- ja narkotsitarbimiskeeluga araabiamaad on suurimad mate importijad. Praegu panen suurde kalebassi viis-kuus teelusikatäit puru ja tiksun sellega tööpäeva lõpuni.
Kalebass on hea asi - hoiab tee kaua ja ühtlaselt sooja, samas pole väliskest nii kuum, et sellest ei saaks palja käega kinni võtta. Esimese kalebassiga tegin muidugi selle tüüpilise vea, et proovisin sellest juua KOHE, kui kätte sain. Ei olnud hea maitse, ka paaril järgmisel korral mitte. Järgmised lasin juba koos teepuruga öö otsa seista ja seejärel koukisin tavalise teelusikaga seal sees olevat ollust nii palju, kui lahti tuli. Läks paremaks küll.
Ma ei tea, kas see on spetsiifiliselt Eestis müüdavate bombillade probleem, aga kui mu kah matehoolikust sõbrants kurtis, et tema roostevabast terasest kõrs on huuliku juurest katki, õnnitlesin juba mõttes tema poiss-sõpra, kuid ei läinud palju aega, kui ka mu enda samast materjalist kõrs katki läks. Ma nagu hästi ei usuks, et see jook nii söövitav on. Ja bambusest kõrred on siiamaani vastu pidanud.
Praktika näitab, et klassikalised, keermega varre küljest lahtikäiva filtriga bombillad lasevad üsna palju puru vahelt läbi. Sihukesed vedrutaolise keermega on ses mõttes paremad, lisaks nad ka ei ummistu nii kergesti, kuna veele avatud pind on suurem ja jaotub ühtlasemalt.
Mu kõige esimene matepakk oli Venemaa kaudu imporditud mark "Printsessa Java", mida müüdi üksvahe Selveris ja sealt umbes aasta tagasi ära korjati. Täiesti ilmaaegu, see on siiamaani maitselt parim, mida olen joonud.
Vahepeal fännasin igasugu Paraguai matesorte, aga nüüd, vanuigi, tundub nende maitse liiga intensiivne ja suitsune. Nüüd olen pidama jäänud rootsuvabadele Argentiina sortidele. Igasugused muud variandid ja lisandid on kah proovitud, aga ei tekitanud erilist vaimustust.
Reisivariandina kandsin üksvahe kaasas plekist teekarpi, aga praktika näitas, et selle kaas polnud kuigi tihe ja kotipõhi oli ikka puru täis. Nüüd on mul avariivariandina kaasas mõned teepakikesed, mis pole maitse poolest suuremad asjad, aga vähemalt peavalust päästab üheks päevaks ära.
Kalebassi pesemisel peab olema ettevaatlik. Teepuru tuleb sealt seest välja üllatavalt palju (muide, kui tegite juhendi järgi ja panite puru vähemalt kolmandiku nõust, siis ärge imestage, kui see on ka pärast päev otsa vee pealekallamist põhjast jummala purukuiv) ning kohu see sodi, kui ta otse kraanikaussi valada, ummistab üsna kiiresti ka kõige laiema kanalisatsioonitoru, moodsa aja kapillaarvoolikutest rääkimata. Teiseks voolab korralikult läbiloputamata kalebassist välja spetsiifilist lillakat värvi vedelikku, mis määrib kõik ettesattunud pinnad ja mida on ärakuivanud peast tõsiselt raske puhastada.
Mis veel? Olen üritanud mängida igasugu lisandite, näiteks mahlade, sidruni, mee ja muu sellisega, aga isiklikult tundub, et need teevad maitse hullemaks.
Külmast peast kannatab mate juua küll, aga soojalt on ikka parem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar