Üldiselt on nii, et janutunne (ja ka selle puudumine) võib olla petlik. Näiteks kui oled haige ja sööd ravumeid, võib su organism arvata, et aitab küll, ja rohkem vett juurde ei küsi, ehkki oleks vaja. Samas jälle siis, kui ronid külmkapi juurde ebamäärase sooviga, et tahaks midagi näksida, aga täpselt ei tea, mida, on su tegelikuks tõukejõuks enamasti just janu, mitte nälg. Viska sissejuhatuseks üks klaasike vett hinge alla ja mõtle seejärel paar minutit, kas sa ikka päriselt ka tahtsid süüa. Või läks tahtmine juba üle - ja enamasti lähebki.
Teisest küljest jälle ei tasu endale, hambad ristis, iga tunni järel kaheliitrist veepudelit kurku kallata. Esiteks ütled niimoodi oma organismile, et janu kustutamine on mitte nauding, vaid ebameeldiv kohustus, millest tuleks võimalusel hoiduda.
Teine ja olulisem põhjus aga on osmoos. Kes ei tea, siis viimane kujutab endast vesilahuste omadust liikuda iseenesest läbi membraani, kusjuures nii, et madalama kontsentratsiooniga lahus liigub kõrgema kontsentratsiooniga lahuse poole. Ehk puust ja punaselt: sinu keha rakkudes on soolade kontsentratsioon kõrgem kui selles vees, mille sa endale sisse jood, ja sellepärast saavadki rakud vedelikku juurde, kui nad seda vajavad. Kui sa aga lürbid sisse rohkem, kui su neerud kehast välja viia jõuavad, väheneb soolade kontsentratsioon sinu keha rakkudes ning vedelik hakkab neist hoopis välja voolama. Õnneks päris kuivaks su rakud joosta ei jõua - enne sured sa suht piinarikast surma.
Üldiselt peetakse soovitavaks, et nii 60-kilone inimene, kui ta just parasjagu maratoni ei jookse, peaks päevas tarvitama 2-2,5 liitrit vedelikku päevas. Siin on muidugi üks probleem. 2 liitrit teeb kas 10 klaasi vett või 20 tassi kohvi. Viimane näiteks tähendab seda, et pärast hommikust kohvikruusi peaksid töö juures kohvitama iga poole tunni tagant. Ja lõpetad nagu Dilbert. Või saad diabeedi, kui jood kohvi nagu enamik, st suhkruga.
Arvad, et vee lürpimine on meeldivam? Noh, paar esimest klaasi lähevad suht libedalt. Väike trenn või muidu liikumine aitab kurku kallata ehk veel paar tükki. Aga ülejäänud liiter läheb juba üsna vägisi, ja mida päev edasi, seda suurema vastikusega sa oma veepudelit vaatad.
Väga palju ei päästa ka igasugu värvilised-kihisevad joogid, limonaadid, koolavedelikud või maitsestatud joogivesi. Esiteks jood endale sisse mõttetult suure koguse suhkrut, ja see ainult süvendab neid probleeme, mille vastu sa suurenenud vedelikutarbimisega võidelda kavatsesid. Sama käib dieetjookide kohta, ainult ei seal saad suhkru asemel lataka ebamääraselt teadaoleva toimega kemikaale ning lisaks nüristavad kunstlikud magusained su organismi võimet aru saada, mida ta täpselt sööb ja kui palju energiat sa söödust eeldatavalt saad. Ehk lühialt öeldes - sa ajad oma ainevahetuse lolliks.
Õnneks nii, nagu kaloreid saab sissesöömise asemel ka sisse juua (ja õlu ning õllesarnased joogid aitavad kahtlemata vedelikubilanssi parandada), võib ka vett joomise asemel hoopis süüa. Söö suppi, ära koonerda salatiga, võta magustoiduks või vahepalaks mõni puuvili, ning tavapärase 20-30% vedelikukoguse asemel, mida tavatarbija oma päevasest vedelikukogusest toidust saab, võid selle üsna vähese vaevaga venitada 40-60% peale. Mis tähendab, et sinu kohustuslik lisakstarvitatav veenorm kahaneb umbes neljale klaasile, mis ei olegi nii väga hull, õuna- või kurgihooajal aga võib kraan üldse kuivale jääda.
Mina isiklikult teepaikikesi ei poolda. Kui häda käes, ajavad need muidugi asja ära, aga midagi pole teha, paberimaitse jääb ikka külge. Hangi parem teesõel, sihuke, mis käib kinni ja mida saab teevee sisse uputada. Nende kvaliteet on enamasti kehva, nii et kui sul on vähegi pikaajalisem teejoomisplaan, investeeri kvaliteeti. Viimast näed kohe ostes - mida täpsemini ja tihedamini sõel kinni käib, seda kauem tõenäoliselt vastu peab.
Teesõelast järgmine samm on bombilla ja kalebass, aga nendest kirjutan eraldi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar