Varane valimisnõuanne

Iga kord, kui näed telekast valimisreklaami, pea meeles - see on SINU raha, mis seal praegu tiksub!
See spämm, mis su postkasti topitakse ja mille sa kohe sealsamas prügikasti viskad, trükiti SINU raha eest ning selle postkasti, sinu enda postkasti toppimise maksid kah SINA kinni. See nänn, mida sulle telkides või tänaval pihku surutakse, tehti, arva ära, kelle raha eest?
Ja mõtle nüüd loogiliselt. Kui sulle juba praegu niimoodi massiivselt su oma raha eest kosja tullakse, mida siis needsinatsed lugupeetavad veel pärast seda teevad, kui nad on sinult su hääle kätte saanud ja rahakraanide kallale pääsenud?
Ole nüüd palun nii kena, mine siia ja kui saad, trüki oma ringkonna kandidaatide nimekiri välja. Hoia see käepärast ja tee linnuke iga erakonna järele, kelle reklaami sa telekast nägid, samuti märgi ära iga kandidaat, kelle nimega spämmi või nänni sa oled saanud.
Kui nüüd koidab see hetk, mil aeg oma hääl anda, siis ole pai ja ÄRA HÄÄLETA nende erakondade ega kandidaatide poolt, kelle taha oled varem linnukese teinud.
Probleem, et nii ju ei olegi kellegi poolt hääletada?
Lahendus on lihtne.
Tõmba allesjäänte hulgast maha need, kelle poolt sa nagunii mingil tingimusel ei hääletaks. Kui järgi jäi rohkem kui üks, viska kulli ja kirja, heida täringuid või tõmba kaarte.
Pakun, et tulemus saab ikka parem kui ostetud/manipuleeritud häälte abil.

Kultuurikommentaar

Ma olen muidugi lihtne maapoiss ega taipa sellest kultuuravärgist ning kõrgest kunstist suurt midagi. Aga no kui juba Aktuaalne Kaamera reklaamib, siis võtan isegi mina tolle Kaur Kenderi skandaalse kirjatüki ette ja loen läbi.
Teile ei soovita - on tõesti jube. Mitte see, kuidas kirjutakse - ladina tähed, eestikeelsed sõnad, ainult paar kirjaviga - isegi presidendi aastakõnelt ei nõuta ju suurt rohkem. Jube oli see, MIDA kirjutati.
Olgu tänatud Taara, Allah, Chutlu või kes iganes veel - mul endal pole ei väiksest ega suurest peast tulnud pedofiiliaga otseselt kokku puutuda ning loodetavasti see nii ka jääb. Seega pole ma antud küsimuses mingi asjatundja, kuid ikkagi ei suuda ma kujutleda normaalse psüühikaga inimest, kes niisuguse teksti peale seksuaalselt erutuda võiks. Issanda loomaaed on muidugi kirju ja välistada ei saa midagi, aga minul läks konkreetselt süda pahaks. Ning kujutluspildist, et tekstis kujutatud tüüpidega sarnaselt käituvad ja mõttlevad inimesed eksisteerivad mitte tekstifaili kujul Kenderi arvutis, vaid päris elus ning teevad päriselt ka selliseid asju, haaras mind õudus ja viha. Ja nad teevad, võib-olla isegi hullemaid asju :(
Mind kui kunstikauget inimest kõnetas see tekst küll. Ma sain aru, mis võib toimuda nende inimeste peades, kes arvavad, et neile on kõik lubatud. Ja miks inimesed, kellel on raha ja võim, arvavad, et reeglid, millest enamik meist kogu ühiskonna toimimise huvides kinni peavad, nende jaoks ei kehti. Ning miks mõned meie ühise inimkarja hulgast sõidavad omaenda himude rahuldamise nimel meist, ülejäänutest tuimalt üle. Tõprakari, raisk.
Mida aga soovitada meie tublidele võimuesindajatele?
Ma poleks kunagi uskunud, et ma seda ütlen, aga - jätke parem Kender rahule, ärge tehke meile Euroopa ees häbi. Tema tekstil võib olla kunstilisi või vormistuslikke puudujääke, aga see ON kirjandus. Ning sellisena sõnavabaduse realisatsioon kõige ehedamal kujul. Isegi kui kohalik pornokomisjon peaks teisipidi arvama, leiaks see tekst Euroopa ajalooliselt hälbeliste seksuaalsete sättumustega kirjandusringkondades kahtlemata mõistva, kui mitte palavalt pooldava vastuvõtu.
Kenderi asemel soovitaksin pöörata oma heatahtlik tähelepanu hoopis isikule, kes antud kirjatüki pornograafiana raporteeris. Porno, nagu öeldud, peaks tekitama seksuaalset erutust, aga veelkord - ma ei suuda kujutleda normaalse psüühikaga inimest, kelle jaoks seal kujutatud stseenid erutavana mõjuksid. Seega on väga suur võimalus, et raportööri näol võib olla tegemist latentse või koguni aktiivse pedofiiliga. Eks me tea juba NKVD aegadest, et kõige agaramad pealekaebajad olid need, kel endal südametunnistus võimu ees mitte päris puhas ei olnud.
UNTITLED 12-le endale ma linki ei pane. Siiralt loodan, et ma kelleski selle vastu niipalju huvi ei äratanud, et tal on nüüd põhjust teos üles otsida ja lõpuni läbi lugeda. Meist keegi ei tea, kui stabiilne meie närvisüsteem tegelikult on, ja ma ei taha, et te pelgalt uudishimust või minuga vaidlemise pühast soovist unes õudukaid näeksite.
Tänan lugemast. Vaadake nüüd kassipilte:

Võltshapukapsaste rehabilitatsiooniprogramm

Hoolimata oma proletaarsest ja mitte eriti religioossest taustast olen minagi tõupuhas eestlane, kes ka untsuläinud toitu naljalt ära ei viska.
Ühesõnaga, võtsin needsinatsed pakendist välja, pesin sõela peal puhtaks, ülejäänud äädika-suhkruvee viskasin minema. Siis valasin potti herneid, nisutangu, linaseemneid ja äranõrgunud kapsad. Ühe porgandi, soola-pipart ja natuke vett panin ka. Kui sa oled taimetoitlane, võid kogu kupatuse õliga üle valada, klassikalises variandis aga tahab see kupatus väikest käntsakat pekist sealiha.
Lase haududa paar tundi, kuni viimanegi komponent pehme. Mida kauem, seda parem. Kui kiiremini tahad, pane herned ja tangud ööseks likku, aga kui hautise idee tuleb kiirelt nagu mul, võid minna ka seda teed, et lased lihtsalt tunnikese kauem haududa.
Mulle küll maitses.
Pärishapukapsad ostsin ka, jõhvikatega. Hiljem selgus, et needki olid Läti päritolu. Nagu ütles kuri robotilaboratooriumi omanik kinofilmi "Navigaator Pirx" algupoolel: "Minu silmis olete end rehabiliteerinud".

Sain haledalt petta

See pole üldse esimene kord, kui vähene läti keele oskus mulle kurvalt kätte maksis. Millalgi 8-aastasena üritasin Riias jäätist osta. Umbes pool tundi pidasin järjekorda kinni, enne kui keegi telepaatiliste võimetega kohalik mu eesti-vene segakeeles väljendatud telimuse müüjatädile ära tõlkida oskas.

Täna tekkis isu hapukapsaste järgi - ärge parem küsige, miks. Kohalikud kapsad tundusid juurikaletis oleva sihukeses potentsiaalselt lekkivas pakendis, kuid kohe samas kõrval vedeles lätikeelsete kirjadega pisike plastmassämber. Tagantjärgi ei meenugi, kas poe pandud hinnasildil ka kiri "hapukapsas" leidus ja ega ma ei süvenenud ka. Ostsin ära, tassisin koju, tegin lahti ja lõin kahvli sisse. Maitse tundus imelik. Kuidagi magus. Hapukapsas, ja magus, et nagu päriselt ka? 

Uurisin silti. Nojah, "Värskekapsassalat (mhmh, kahe s-iga, nagu Lätis ikka) porganditega. Koostis:kapsas (63%), marinaad (34%)(vesi, suhkur, sool, äädikhape, sidrunhape, kaaliumsorbaat), porgand (1,4%), sool."
Minu talupojamõistus jooksis selle koha peal nüüd küll kokku. Et nagu lihtsam on kapsaid marinaadiga solkida kui neid niisama hapneda lasta? Milleks, vennad lätlased, milleks küll?

Noh, hakkate juba kaineks saama?

Ei, sotsiaalmeedia on ikka tore asi - rahvas postitab igast instagrammidesse ja feissaritesse imalaid talvepildikesi, kergelt erinevates fontides kirjad "Head sedasamustki" peal, ja ongi linnuke kirjas. Peab ütlema, et ikka oluliselt delikaatsem, kui saada 1. jaanuari ommikul mõnisada SMS-i. Kui ma veel noor ja roheline olin, ei taibanud tavaliselt telefoni ööseks hääletuks muuta ka, ja see rõve piiksumine hakkas peale kohe, kui moblaoperaatorid oma aastavahetuse sõnumijärjekorra läbi hekseldada jõudsid - mis juhtus nii kella kuue paiku ommikul. Ei olnud üldse mõnus.
A muidu oli äge. Väiksema pägalaga läks küll vahepeal telekapuldi pärast löömaks - no ei ole suutnud teisele veel rahvuslikke traditsioone külge õpetada. Lõpuks jõudsime kompromissile - mina ei vaadanud Tujurikkujat, tema oma stamm-multikaid. Vähimaks ühisnimetajaks osutus mingilt saksa kanalilt tulev dokkfilm maailma suurimatest laevadest mis, nagu ma järelkajadest aru saan, oli ka oluliselt huvitavam ja naljakam kui eesti kanalite seekordne aastavahetusprogramm. Win-win :)
Pauku käisime ka tegemas. Note to self - järgminsel aastal pole mõtet suurt patareid osta, olgu ale kuitahes vinge. Süütenöörid on ka kallimatel patareidel piisavalt lühikesed, nii et kaugele joosta ei jõua, otse saluudi all aga on esteetilist naudingut suhtkoht raske saada. Õnneks olid naabrid ostnud mõned mitte vähem ägedad ilutulestikukomplektid, nii et  mürtsu ikka sai. Ühe raketiga oleks peaaegu pihta ka saanud, õnneks oli see väike ja maandus nii kuus meetrit eemal. Laskja oli kaunikesti ehmunud, eriti kui me kogu kambaga tema juurde rühkisime ja ülevoolavalt head uut aastat soovisime.
Mis süüa oli? Pean teid kurvastama, ei midagi eksootilist. Traditsiooniline kartul-kapsas-verivorst-liha. Lisaks veel sült, hapukurk, marineeritud tomat, endatehtud sinep ja tavaline võileivastaff. Kooki anti ka. Morsi segasin ise, sinna sisse läks natuke punasesõstramahla, kapipealselt leitud alkoholivaba glögi ja agaavisiirup. Pägal jõi seda vist kokku kaks kannutäit. Ülejäänud jõid gaseeritud veinilurri. Pohmakat ei tekitanud, aga ega pärast heaste magada ka ei lasknud.
Mida siis uueks aastaks lubati? Kas ma kavatsen võtta maha paarkümmend kilo, hakata taimetoitlaseks ja muidu esoteerikuks, minna omandama järjekordset lõpetamata magistriharidust, kaitsta loomi ja muid vähemusi, võidelda rahu eest maailmas ning kurjuse ja ebaõigluse vastu, kandideerida Riigikogusse, annetada oma kuluhüvitis reklaamiagentuuridele, võtta hoiule paar kodutud kassi/lehma/kährikut, hakkata sisserändajaks-lodevuspagulaseks ja teha veel midagi põnevat-kasulikku? Oleks muidugi tore uskuda, kuid ennast tundes...

Aga teile, kulla sõbrad, soovin küll, et uuel aastal ootaks teid imed igal sammul. Noh, näiteks, et reklaam algaks just sel hetkel, kui on vaja kempsu või võileiva järele minna, või et kohe esimesed kingad, mida te poes proovite, oleksid mugavad ja parajad, või et vale number, millele te helistasite, oleks parajasti kinni ja nii edasi. Et asi kindlam oleks, printige selle blogi sabast nüüd välja üks tühi leht, kirjutage sellele oma soov ja... noh, ma polegi päris kindel, mis te sellega edasi peaksite tegema. Põletada pole nüüdisaegsetes keskküttega korteris eriti kusagil, kempsupotist kaasaegne klooriga pleegitatud paber kah hästi alla ei lähe, lihtsalt minema visata oleks kah nagu imelik. Äkki keerate tuutuks ja hoiate seal sees kommi, sihvkasid või muud tarvilikku? :)
Ja katsuge ikka rohkem puhata ka!