Esmaspäev, 2. september 2019

Mida Berliinis peale hakata

Kui tekib tahtmine pägalatele mõnd suurlinna näidata, on Berliin täitsa hea valik - lennata pole kaugele, majutus ja toit on kvaliteetsed ning sealjuures mitte ülearu kallid ning seda, mida vaadata, on ka omajagu.

Oma 3 748148 elanikuga on Berliin Euroopa Liidu suuruselt teine linn (pärast Brexitit saab kõige suuremaks) ning lennata tuleb sinna nõks alla kahe tunni. Minu puhul oli lennutajaks Ryanair, mis ei paku küll kõige mugavamat lennuelamust, kuid üllatas positiivselt kiiruse ja ladususega. Ka pagas, mille eest ma kohe piletit ostes juurde maksin, aniti kiiresti kätte ega läinud kuhugi kaduma.

Schönefeldi lennujaam, kuhu meid maha pandi, on südalinnast üksjagu kaugel, sinna saab kõige mugavamini rongiga, Erilist vahet ei ole, kas S-bahni või Regionalbahniga, mõlemis kehtib sama pilet ning ka perroonid on peaaegu kõrvuti. Kaks tundi kehtiv pilet maksab 3.40, mis on vahemaad arvestades ainult natuke kallim kui meil. Neljaliikmelise kamba peale on mõttekam osta perepilet, mis on natuke odavam, aga kui olulise osa seltskonnast moodustavad pägalad, on mõtet osta turistikaart - sellega saab kuni kolm 6-14-aastast last tasuta kaasa sõita ning lisaks saab paljudes muuseumides ning lõbustusasutustes keskeltläbi 25% alet. Ühistranspordipilet kehtib nii rongides, trammides kui bussides, enne kasutamist tuleb kas bussis või rongijaamas ära tembeldada (selleks on sihukesed kollased või punased kastid, mis löövad piletile ajatempli peale ning osta saab neid kõikides rongijaamades olevatest automaatidest. Automaat sööb hea isuga ka Eestis tegutsevate pankade välja antud kaarte. Kui turistikaardi juurde brošüüri ja linnakaarti ka tahta, võib selle osta mõnest turismiinfopunktist (lennujaamas on ka). Mina sain oma kaardid hotellist, sealse nännipunkti operaator müüs meile sama soojaga ka loomaaia sooduspiletid.

Üldse tasub mainida, et saksa ärid on oma sularahafetišiga oluliselt tagasi tõmmanud - kui veel kümmekond aastat tagasi sai kaardiga maksta ainult väga valitud kohtades, siis nüüd peaaegu igas suvalises putkas. Igaks juhuks tasub mõnikõmmend eurot alati taskupõhjas hoida, sest tänavakaubandus ja nišiärid ei tunnista jätkuvalt pangakaarte, aga rahakotti puuga seljas tassima enam ei pea.

Hotelliga meil vedas. See kandis originaalset nime Hotel Berlin, toa eest, kuhu mahtus 4 inimest, küsiti 86 eurtsi öö eest ning Saksamaale mitteiseloomulikult oli toas ka konditsioneer. Erilist efekti ei näinud sellel küll olevat - võibolla oli põhjuseks esiku põrandaküte ning asjaolu, et kui toas kedagi ei olnud, pandi ka puhuja seisma. Igatahes oli toas suur telekas, kapslitega kohviautomaat (tegi täitsa normull kohvi) ning tavakülmkapi seisusse taandatud minibaar. Kuna hommikusöögi eest küsiti 12 eurtsi per nase, tundus mõistlikum lähimast supermarketist võileivastaff külmkappi varuda, mis ühtlasi lahendas ka muude vahepalade probleemi. Hotelli asukoht saatkondade ja Kurfürstendammi vahel odavpoekettide kättesaadavust ei mõjutanud - poole kilomeetri raadiuses oli neid vähemalt viis - kaks Edekat, Netto, Lidl ja Spar. Isegi natuke hatusevõitu Nettos oli toidukraam kvaliteetne, ehkki veidi harjumatu maitsega. Aga noh, selleks ju väljamaal käiaksegi, et oleks teistmoodi kui kodus :)

Mis väljas söömisesse puutub, siis hinnad on seal muidugi sutsu kõrgemad kui meil, see-eest on portsud, ütleksin, kordades suuremad, nii et kilohind tuleb igal juhul soodsam. Liha valmistada nad seal oskavad ja millegipärast ei käi nad seal ka eriti ülekaalulistena ringi, ehkki hunnik kolesterooli koos vähmalt paari õllega on tervisliku toitumise nõustajate õudusunenägu. Vasakpoolsel pildil ongi lihavalik (koorekuhja all on küpsekartul), parempoolsel aga tänavatoit seokse krõbeda söödava tuutu sees, mõlemad väga maitsvad.

Muide, pühapäeval ei pääse turist väljas söömisest nagunii, sest poed, sealhulgas ka toidupoed on kõik kinni. Ja osades söögikohtades hinnad sutsu kallimad kui tavalistel päevadel :)




Kui teenindusest rääkida, siis see on eestlase jaoks harjumatult sõbralik, isegi familiaarne. Ma ei räägi ainult ettekandjatest ja muudest teenindajatest - isegi supermarketi kassapidaja viskab võhivõõrastega nalja ning proovib poetada paar lauset elust ja asjadest. Eks tõsiseid ja isegi mossis nägusid kohtab ka, aga saksa sõbralikkus ei jätnud sihukest keep smilingu muljet - paistis, et nad suhtuvadki sinusse heatahtlikult.

Mina olekski ausaltöeldes piirdunud inimeste ja üldise atmosfääri vaatamisega, aga pägalatele see mõistagi ei sobinud. Seega kammisime ka muuseume ja muid vaatamisväärsusi. Üks esimesi oli filmimuuseum (asub, muide, Berliini Legolandiga samas majas, Sony keskuses). Kui teid huvitab Saksa filmikunsti ajalugu üldiselt ja Marlene Dietrich personaalselt, siis on see igati äge koht. Põhirõhk tundub olevat eelmise sajandi 20ndatel ja 30ndatel aastatel, mis teisest küljest ongi ju saksa filmi kuldaeg.


Teine umbes samasse teemasse minev vaatamisväärsus on fotomuuseum, mis oma põhimassilt on pühendatud moe- ja elustiilifotograafile Helmut Newtonile. Paljaid tibinaid on eksponeeritud ohtrasti, aga muidu ägedaid pilte on ka palju.

Poiss-soost pägalatele on tehnikamuuseum muidugi oluliselt põnevam. Hoiatan ette - see on tohutu suur, läbikäimiseks kulub vähemalt päev. Erinevalt teistest muuseumidest seljakotti ära andma ei pea ning nii sees kui pargis on mitu ala, mis on mõeldudki kaasavõetud toidu ja jookide tarbimiseks. Kui võileib hotelli unus, on kohapeal ka täitsa viisakas söögikoht.


Eksponaatide põhiosa moodustavad kõikvõimalikud sõiduvahendid - laevad, lennukid, rongid, isegi mõned raketid. Rongid on mõistagi elusuuruses, enamik lennukeid ka.

Kunstizaalis ringi kolada saab ka - põhiliselt on sellised koondatud Museuminselile. Mingit tarka juttu ma siia juurde panna ei oska, kunstiajalugu oli mul ülikoolis kolm. Natuke tundus veider, et sakslased näivad nimetavat peaaegu kõiki oma üle-eelmise sajandi kunstnikke realistideks, seda sõltumata stiilist, milles nad maalisid. Samas eksponeerivad nad realistide reas rõõmsalt ka Rodini ja muid impressioniste.


Isiklikult mulle meeldib romantismus rohkem :)
See oli üks mu lemmikpilte (Fritz von Uhde, Komm, Herr Jesu, sei unser Gast) - ehk siis kui sa tõsimeeli kutsud jumalat oma söömaajast osa võtma, siis ühel hetkel võibki ta sisse sadada, aga sul pole talle taldrikutki valmis pandud... :)

Spioonimuuseum oli ka äge. Loomulikult olid üles loetletud nii Ida-kui Lääne-Saksa esispioonid ja muud tähtsamad luurealased saavutused, aga ka Bondi enda varustus ja medalid ning igasugu muud imevidinad, millega annab kaasinimeste järgi luurata.



Kuulsast Berliini müürist on järel ainult mõned jupid, sedagi kaugemal äärelinnas. Müürile on pühendatud ka mitmeid muuseumid. Üldisest linnapildist on Ida- ja Lääne-Berliini eristamine aga peaaegu kadunud - kui konkreetselt ei tea, kus see kunagi oli, ega siis enamasti ei märka ka. Eriti põhjalikult on see kadunud Potsdami platsilt, mis on muidugi ka vahepeal täis ehitatud.


Eks müüre vajata tänapäevalgi. See on teetõke Breitscheidplatzil, kus mõned aastad tagasi üks tüüp aotoga rahvamassi sisse sõitis.

Peale müüri on Berliini üks põhilisi tõmbenumbreid muidugi loomaaed. Loomade koha pealt ta Tallinna omast vast väga palju rikkalikum ei olegi, kuid ilmselgelt on neil paar suurusjärku rohkem raha.


Põhiliseks tõmbenumbriks on seal muidugi pandad, aga nende juures tungles nii palju rahvast, et korralikku pilti ei saanudki. Hülged ja pingviinid olid palju lõbusamad. No ja muidugi ka elevantsid, minu lemmikud :)

Linna peal ringi kolada on kõige mõnusam laevaga - sõit on sujuv ja ei raputa, õlut serveeritakse kohapeal (ja kemps on ka) ning tavaliselt räägitakse selgitavat juttu ka, millest sa parasjagu mööda sõidad. Laevaliklus on tihe, ühel hetkel proovisid üksteisest mööda trügida viis jõelaeva.
Ma nüüd ei tea, kui teretulnuna ma pagulase rollis end seesuguses getos tunneks... Muide, moslemid ja neegrid pidasid end oluliselt vaiksemalt viisakamalt ülal kui itaallased. Viimased ilmselt maksid kätte 60ndate eest, mil saksa turistid nende maa üle ujutasid. Või siis tulid oma Itaaliast ära jahedasse - Berlinis oli ikkagi ainult 27 kraadi.

Berliini teletornist avanevate vaadete suhtes olen pigem skeptiline - no öelge ise, kas ja kui palju vaatamisväärsusi te sellelt kõrguselt ära tunnete:


Vaateplatvormist järgisel korrusel on täitsa viisakas resto, millesse sisenedes tabas väiksemat pägalat kerge ehmatus: "Siin ju põrand liigub!" Ehk siis põhimõte on sama mis Tallinna teletorni kohvikus. Söök oli hea nagu igal pool, vaate nautimisega oli nagu oli.

Mõistagi tuleb ka teletorni aknaid pesta. Kui algul tekitasid tühjalt kõlkuvad rakmed kerget muret, siis hiljem ilmusid ka aknapesijad nende sisse - ei olnudki välja pudenenud.

Pilet teletorni on kaval ette ära osta ja lasta end SMS-i teel teavitada, millal sinu järjekord kätte jõuab - see säästab pikemast järjekorratamisest.

Mis maa peal ringi vaatamisse puutub, siis tegelikult kannatab jala käia küll - põhilised vaatamisväärsused ei asu üksteisest rohkem kui paari kildi kaugusel. Kui jalg ära väsib, tasub istuda trammi või bussi - viimased on tihtilugu kahekorruselised ning liin number 100 ja 200 sõidavad põhilistest punktidest mööda. Nende kahekordsete ekskursioonibusside eest pole tõesti mõtet eraldi maksta.

Shoppamisega eriti aega tegelda ei olnud, kuid üldmulje jäi, et hinnad on samad või isegi sutsu kallimad kui meil, aga valik oluliselt kirevam. Minu suurusega paistis neil olevat samasugune ikaldus mis siingi, ehkki ise ajavad wursti ja õlut koormate viisi näost sisse.

Ravumid, kui te neid tarvitate, tasub Eestist kaasa võtta - meil on need odavamad ja valik parem. Mul näiteks hakkas õlg valutama ning käisin läbi viis apteeki - igaühes pakuti mulle samasugust mõttetult kallist geeli, mis Eestis maksis kolm korda vähem ja polnud ikka päris see, mida vaja.

Kokkuvõttes oli muidugi tore, eriti inimesed, aga kokkuvõttes ronis vägisi pähe mõte - mille sellise pärast tasub Berliini ronida, mida mujal ei ole? Saksa koloriiti peab spetsiaalselt otsima, näkku see enam kuidagi ei karju - Berliin on tavaline maailmalinn. Jah, kõik on sõbralik ja kvaliteetne (välja arvatud jalgratturid, need on vaat et nahaalsemad kui meie omad), aga sellist uudsuse võlu nagu kümmekond aastat tagasi käies kardetavasti enam ei kogeks.

Nii et minge parem Poola - sealses kirdenurgas, kunagisel Ida-Preisimaal on seda va saksa koloriiti oluliselt rohkem alles :)

Kommentaare ei ole: