neljapäev, 4. juuli 2019

Vapper sõdalane

Leidsin internetist ja tõlkisin ära. Autorit ei õnnestunud täpselt kindlaks teha, kui keegi teab, võiks kommentaarides teada anda.

Kõikidele langenud või veel võitlevatele sõdalastele mõeldes.


"Nii?" küsis ruugejuukseline tüdruk.
"Mis nii?" vastas noor mees üllatunult.
"Mis sa seisad? Kõik sõdalased istuvad juba Odini juures saalis ja pidutsevad."
"Proua, siin ilmselt mingi eksitus, ma ei ole sõdalane."
"Kui sa ei oleks olnud sõdalane, siis ei oleks sa siia pääsenud. Ma ise nägin, kuidas valküür su siia tõi. Ja nad võtavad lahingus hukkunud sõdalaste hinged. Nii et sa oled sõdalane."
"Kes sa ise oled?"
"Freya, Suure Odini tütar."
"Ma ei saa aru. Kas ma sattusin siis Valhallasse?"
"Jah."
"Sinnasamma, kus surnud viikingid joovad ja söövad ühe silmaga vanamehe peosaalis?"
"Jah. Ja ära kutsu teda nii, ta kuuleb kõike."
"Hmm. Kus on siis mu mõõk?" küsis noormees irooniliselt.
"Järi kõrval, seal kus on sinu koht laua taga."
Üllatunud noormees pöörs pead ja vaatas pidusaali, mis oli pungil täis turskeid, karvaseid, purjus ja hambuni relvis mehemürakaid.
"Ja nad ei ole ohtlikud?"
"Nad on samuti sõdalased nagu sinagi. Loomulikult tekib kaklusi, kuid keegi ei saa siin enam surra."
"See peaks mind rõõmustama?"
"Loomulikult unistavad kõik sõdalased siia sattumisest. Isegi kõige vanemad ja viletsamad sõdalased käivad sõjakäikudel lootuses kohata oma surma, mõõk käes."
"Nii et ongi eksitus. Ma ei surnud lahingus. Olen tavaline programmeerija. Elan üksi. Ma armastan raamatuid ja vaikset muusikat. Mõõka olen käes hoidnud ainult üks kord elus, muuseumis."
"Prohvet?" Tüdruku sinised silmad läksid suureks ja ebakindlad huuled vormisid kummalist sõna. "Oled sa prohvet-druiid? Või äkki oled sa vorlok?
"Ei, ei ole. Programmeerija, kirjutan arvutitele tarkvara."
"Arvutid? Kas see on midagi paadi moodi? Nagu meie draakarid? Kas sa lõikad paatidele mustreid?"
"Kas sa arvad, et ma surin peitel käes?" Poiss ohkas lootusetult. "See pole oluline. Juhi mind, eks kohapeal selgitame."
"Hästi, järgne mulle." Freya läks saali ja poiss kõndis ebalevalt kannul.

"Valküürid toovad sulle kõik, mida sa tahad - mõdu, liha, leiba ja nii edasi. Aga kõigepealt peab Suur Odin sinuga rääkima. Ta võtab vastu iga sõdalase, kes siia tuleb."
Läbinud kogu saali, peatus tüdruk Odini trooni ees.
"Kes see on?" küsis Odin kõmiseval, ühetaolisel häälel.
„See on sõdalane, valküür tõi ta,” vastas Freya.
"Tore, "ütles vana mees ja naeratas. "Kuidas sa surid? Millises lahingus? Kui palju vaenlasi enne surma võitsid?
"Ma ei tea," ütles poiss ja kehitas õlgu. "Ma istusin kodus ja kirjutasin raamatupidamisprogrammi ning ühel hetkel olin siin."
"Kodus?" usutles vanamees ja vidutas oma ainsat silma.
"Jah, kodus. Ma arvan, et juhtus eksitus, saatke mind tagasi ja unustame kogu loo."
Odin vaatas tükk aega veidi ehmunud poissi.
"Sa ei ole tõesti sõdalase moodi," ütles vana mees. "Sa oled nõrk. Isegi tüdruk saaks sinust jagu. Sa ei ole kindlasti sõdalane!"
Kui Odin oli öelnud viimase lause, jäi saal haudvaikseks. Peokära vaibus ja kõik vaatasid noormeest vaikides.
Noormees olnuks väga hirmunud, kuid peas keerlev mõte, et keegi ei sure siin, soojendas südant. Freya oli ju nii öelnud. Kuid selles vanas mehes oli jõud, mida ta tunnetas kogu oma kehaga. Jõud, mis võinuks ta maapinnalt pühkida.
"See pole minu süü," ütles noormees süüdlaslikult.
"Küll me otsustame, kes on süüdi," ütles Odin ja jätkas kohe: "Las see valküür, kes selle hinge tõi, tuleb minu juurde."
Mustajuukseline turvises tüdruk jooksis kiiresti trooni juurde ja jäi noormehe kõrvale seisma.
"Miks sa ta siia tõid?" "küsis Odin.
"See mees on sõdalane ja suri lahingus, minu kohus oli ta siia tuua," vastas valküür.
"Aga ta ei ole sõdalane!" hüüdis Odin talle valjult.
"Ta on sõdalane! Ma selgitan kohe!"
Nende sõnadega lähenes valküür jumalale ja hakkas talle midagi kõrva sosistama.
Odini sünge silm muutus järk-järgult leebemaks. Kuid selleks ajaks, kui tüdruk sosistamise lõpetas, vaatas Odin noormeest mõistvalt, teatava kaastundega.
Odin tõusis troonilt ja oli isegi suurem, kui noormees oli ette kujutanud.
"Andesta mulle. Ma eksisin. Sa oled tõesti sõdalane," kostis vana mees rahulikult.
Meestesumm oli ikka veel vait. Odin vaatas oma sõdalasi ja nende silmi tekkis sama kaastunne mis nende jumalalgi. Justkui oleks ta mõttes edasi andnud selle, mida valküür talle kõrvas sosistas.
Freya, kes seisis noormehe selja taga, tõmbas teda varrukast ja viis ta vaikides kaasa.
"Mis juhtus? "küsis mitte millestki aru saanud noormees.
Keegi ei rääkinud, kõik saadsid teda ja Freyat pilkudega.

Freya peatus, poiss peatus tema kõrval ja nägi puupulka, mis seisis pingi najal. See oli puust mängumõõk. Lapsepõlveaegne, isetehtud puumõõk tõi talle äkki kõik meelde. Kuidas ta lapsest peale põdes südameriket; kuidas ta oli kaua haiglates; lastekodu, kuhu tema vanemad ta haigena jätsid; kuidas lastekodulapsed teda narrisid ja kiusasid; kui arst rääkis talle leitud ajukasvajast ja et kogu tema ülejäänud elu sisuks saavad ravimid ja kannatused; kui valus oli isegi lihtsalt lamada; krambid; migreen; keemiaravi kõrvalmõjud.

 Kuid mis peamine - puumõõk meenutas mehele iseennast. Kuidas ta lapsena kujutles, et on sõdalane ja võitleb pahade vastu; kuidas alati astus välja nõrgemate eest, ilma et olnuks lootustki võita; kuidas vaikides kannatas valu; kuidas pidas vastu pärast operatsioone; kuidas ei tahtnud alla anda ja püüdis edasi elada. Ja isegi seda, et sama päeva eelõhtul tegi süda väga valu. Noormees mõistis, et see oli südameatakk, ja ka seda, miks valküür ta kaasa võttis. Ta võitles kogu oma elu oma probleemidega, kannatas ja ei andnud alla kuni surmani. Ajas minema enesetapumõtted ning elas koos kõige sellega. Isegi mõistes, et kõik on läbi, püüdis ta elada talle antud aega väärikalt. Kogu tema elu oli võitlus.

Sõalased, kes istusid samal pingil, kus noormehe puidust mõõk paistis naeruväärsena tohutute raudmõõkade seas, nihutasid end veidi, tehes koha võitlejale, kes suri lahingus. Noormees astus üle pingi ja istus laua taha. Tema silmad olid niisked. Kuid tugev õlealepatsutus tõi ta reaalsusesse tagasi. Pead pöörates nägi ta tema kõrval istuvat meest, tohutut, punahabemelist, armiga näos. Viiking naeratas ja osutas peaga poisi "mõõga" poole. Ringi pöörates nägi ta puumõõga asemel tõelist terasmõõka, sellist, millisena ta seda lapsepõlves kujutles. Viiking andis talle oma mõdu täis kruusi. "Kosuta ennast, sõdalane," ütles punapäine viiking, "Varsti viib Odin meid metsikule jahile!"

1 kommentaar:

Kaamos ütles ...

Lugesin mitu korda ja ei suudagi otsustada, kas see on üks väga kurb lugu või väga õnnelik lugu.
Üks mis kindel- see paneb mõtlema. Mida enamat veel vaja?