Väikese inimese väikesed rõõmud

Tore on see, et täna pidi lõpuks laekuma kauaoodatud internet. Veel toredam on, et kokkulepitud kellaajal oli tõesti Elisa noormees ukse taga, ühendas juhtmed ära ja pani modemi tööle.
Paha on aga see, et hoolimata kõigist jõupingutustest linki ikka püsti ei saadud. Isegi minu proua emmel, kes juba üsna teravalt tunnetab interneti puudumist, hakkas poisist kahju :p
Süüdlane, nagu ikka, on Elion, kelle liinist, mida Eisa minu ühenduse jaoks rendib, olla 60 meetrit juhet puudu.
Nüüd võin ma jälle rahulikult magada, sest eks ütle ju vanasõnagi: "Esmatähtis on leida süüdlane, kõik muu lahendub iseenesest" :)

Kirjutaks ka Innost sitasti

Saaks kohe hullult loetavust juurde, ja kui keegi ei kommenteeri, siis Inno või Irja ikka :)
Aga vat ei kirjutagi!
Mina igatahes mäletan teda kui muhedat selli, kes, tundus, kärbestele liigategemist eriti ei nautinud. Mind ta loodetavasti ei mäleta ;)
Küll aga pole mul vähimatki isu tema eraeluliste tegemiste suhtes mingisugustki seisukohta võtta. Olen juba kord selline väheseltskondlik :p

Maasika-aaloe mannapuding

Kõlab intrigeerivalt, vähemalt minu jaoks küll :)
Igatahes haarasin selle toote otsekohe poeriiulilt, tassisin koju ja tegin lahti.
Pealt oli sihuke kreemjas, manna oli koondunud põhiliselt keskele ning põhjas paistis moos (4% maasikaid, 1% aaloed). Ma tegelt olen harjunud, et need kihid paiknevad veidi teises järjekorras...
Aga üldmulje oli sama huvitav kui nimigi. Mulle üldse aaloe kohaliku toidu sees meeldib (väljamaal panevad nad sihukestesse segudesse liialt palju suhkrut), üksvahe ravisin aaloejoogiga koguni kergemat sorti peavalu. Ei olnud liiga magus ega liiga vedel (paksendajaid oli muidugi mehiselt), sihuke täiesti meeldiv magustoit. Kaloreid on ka muidugi üksjagu... Aga soovitan ära proovida!

Uusi kalosse jahtimas

Kes veel ei tea, siis eile tuli maha esimene lumi. Minul kaasnesid esimese lumega märjad varbad - tervelt kaks paari käimasid olid minetanud igasuguse vettpidavuse. Kuna ma ei tahtnud jagada ühe Rootsi kuninga kurba saatust (kes teatavasti võinuks senimaani elus olla, kui oleks oma jalad kuivad hoidnud), läksin Tallinna hästivarustatud kauplustesse uusi nõutama. Järgneb tasumata nutt ja hala :)
Ma kohe tahaks näha selle tegelase jala- ja peakuju, kes Eesti kingapoodidele hankeid teeb. Huvitav, kas ta ongi sihukene paatjalg, nagu ta arvab olevat 80% eesti meessoost elanikkonnast? Ning millisel statistikal põhineb jalatsiriiulitel kajastuv arvamus, et sama 80% täiskasvanud kohalikest meesisenditest evib jalanumbrit 44? Ning kannab enamasti musta värvi kingi? Mina näiteks kannaks küll heameelega oranže või suisa punaseid, kui neid kusagilt saada oleks...
Kusjuures tegelikult mu jalanumber ongi 44. See tähendab, et kui meie vabariigis müüdavad kingad oleks tehtud inimese jala järgi, võiksin oma varvaste otsa susata esimesed mistahes poeriiulilt pihku jäävad kotad. Aga kussa sellega - kogenud kingaostlejana otsin parem kohe numbrit 46. Jah, ninasse jääb tükk tühja ruumi, aga vähemalt on mingi šanss, et jalanõu üldse jalga läheb. Mul nimelt on lai ja kõrge jalalaba, ning otsustades selle järgi, mitmendat aastat nood Itaalia kergetööstuse ülejäägid juba riiulitel tolmavad, pole selline genotüüp siinkandis sugugi mitte haruldane.
Siinkohal võidakse muidugi küsida: aga miks sa, mees, üldse sihukese odava kräpiga jändad, otsi parem rahakotipõhjast mõned lisajakobsonid ning osta omale korralikud jalavarjud! Paraku on ka sakslastel see kitsa jala kiiks, samuti mu kunagisel lemmikul, Eccol. Niiöelda disainijalatsitest ei hakka siinkohal parem rääkimagi. Jah, leidsin ühed Clarksid, millele küll jäi ninasse seesama varvaste liigutamise ruum, kuid muidu olid kerged, pehmed ja mõnusad ning kus jalg lausa puhkas sees. Võtsin nad kahjutundega jalast, vaatasin tepitud riiet, mis oli meie märga talve arvestades veeliinile siiski liiga lähedal, ning lubasin endale seda ostu kevade poole uuesti kaaluda.
Lõpuks tulin ära ühtede toekamate soome tossudega, mis nägid sedamoodi välja, et vihm päris otse sisse ei saja. Kusjuures numbri sain ka 45 peale alla :) Ärge küsige, kust ma nad sain - see oli selles poes ja tõenäoliselt kogu Tallinnas viimane paar.
Aga ikkagi huvitav, miks meie suuremad kaubaketid end itaalia kräppi täis ostavad, selmet ka veidigi kodumaise jalatsitööstuse kaupa sees hoida? Mul on ühed Võrus tehtud sandaalid, mis on mugavad ja praegugu veel töökorras, Andra mäletab siiamaani hea sõnaga kodumaiseid talvesaapaid ning mul vist on kah veel kusagil ühed Tartus tehtud pidusemad kingad alles.
Mis värk on, kodanikud kingapoodnikud? Kas meie omad ei jaksa nii palju altkäemaksu anda kui italiaanod?

Ning nätsu ja värvilist traati ei toonudki...

Otse loomulikult oli tervel hulgal inimestel vaja mulle helistada just siis, kui ma parasjagu üle lahe Helsingis olin. Ja otse kiuste oli nende hulgas töökaaslasi, kelle pikka numbrit ma millegipärast oma telefoni ei ole salvestanud (tavaliselt teen seda kohe, kui kontaktandmed siselisti ilmuvad). Väljamaal ju teatavasti Eesti lühinumber ei tööta, nii tulebki tagasihelistamiseks oodata, kuni laev jälle Eesti levialasse jõuab. Sest kedagi, kelle käest pikka numbrit küsida, enam kontoris ei ole...
Aga see-eest helistati mulle (ikka sealsamas Helsingis olles) Elisast ning lubati juba järgmisel teisipäeval tulla internetti paigaldama - Elion olla lõpuks oma juhtmekapi korda teinud :)
Annab ikka tunda küll, kui kaks päeva pole uudiseid lugenud. Ekspress kordas toda kurikuulsat Veljo Haameri õpetust, et WiFi ärahäkkimise vastu aitab see, kui toa seinad plekktahvlite ja fooliumiga ära vooderdada, mina aga olin levist väljas ega saanud reageerida :(
Lisaks oli täna kolm tundi suht jubedat koolitust. Rahvas istus kivinägudega, kuulas tapvalt igavat loengut asümmeetrilisest krüptograafiast ega osanud isegi küsimusi esitada.
Kõige hullem, et mina olin see tüüp, kes loengut pidas :S