neljapäev, 1. november 2007

Ning nätsu ja värvilist traati ei toonudki...

Otse loomulikult oli tervel hulgal inimestel vaja mulle helistada just siis, kui ma parasjagu üle lahe Helsingis olin. Ja otse kiuste oli nende hulgas töökaaslasi, kelle pikka numbrit ma millegipärast oma telefoni ei ole salvestanud (tavaliselt teen seda kohe, kui kontaktandmed siselisti ilmuvad). Väljamaal ju teatavasti Eesti lühinumber ei tööta, nii tulebki tagasihelistamiseks oodata, kuni laev jälle Eesti levialasse jõuab. Sest kedagi, kelle käest pikka numbrit küsida, enam kontoris ei ole...
Aga see-eest helistati mulle (ikka sealsamas Helsingis olles) Elisast ning lubati juba järgmisel teisipäeval tulla internetti paigaldama - Elion olla lõpuks oma juhtmekapi korda teinud :)
Annab ikka tunda küll, kui kaks päeva pole uudiseid lugenud. Ekspress kordas toda kurikuulsat Veljo Haameri õpetust, et WiFi ärahäkkimise vastu aitab see, kui toa seinad plekktahvlite ja fooliumiga ära vooderdada, mina aga olin levist väljas ega saanud reageerida :(
Lisaks oli täna kolm tundi suht jubedat koolitust. Rahvas istus kivinägudega, kuulas tapvalt igavat loengut asümmeetrilisest krüptograafiast ega osanud isegi küsimusi esitada.
Kõige hullem, et mina olin see tüüp, kes loengut pidas :S

1 kommentaar:

Merle ütles ...

Tead, ega ole kerge olla pedagoog... eriti kui kuulajad ei märka isegi kohvipausi aega küsida :)