pühapäev, 4. november 2007

Uusi kalosse jahtimas

Kes veel ei tea, siis eile tuli maha esimene lumi. Minul kaasnesid esimese lumega märjad varbad - tervelt kaks paari käimasid olid minetanud igasuguse vettpidavuse. Kuna ma ei tahtnud jagada ühe Rootsi kuninga kurba saatust (kes teatavasti võinuks senimaani elus olla, kui oleks oma jalad kuivad hoidnud), läksin Tallinna hästivarustatud kauplustesse uusi nõutama. Järgneb tasumata nutt ja hala :)
Ma kohe tahaks näha selle tegelase jala- ja peakuju, kes Eesti kingapoodidele hankeid teeb. Huvitav, kas ta ongi sihukene paatjalg, nagu ta arvab olevat 80% eesti meessoost elanikkonnast? Ning millisel statistikal põhineb jalatsiriiulitel kajastuv arvamus, et sama 80% täiskasvanud kohalikest meesisenditest evib jalanumbrit 44? Ning kannab enamasti musta värvi kingi? Mina näiteks kannaks küll heameelega oranže või suisa punaseid, kui neid kusagilt saada oleks...
Kusjuures tegelikult mu jalanumber ongi 44. See tähendab, et kui meie vabariigis müüdavad kingad oleks tehtud inimese jala järgi, võiksin oma varvaste otsa susata esimesed mistahes poeriiulilt pihku jäävad kotad. Aga kussa sellega - kogenud kingaostlejana otsin parem kohe numbrit 46. Jah, ninasse jääb tükk tühja ruumi, aga vähemalt on mingi šanss, et jalanõu üldse jalga läheb. Mul nimelt on lai ja kõrge jalalaba, ning otsustades selle järgi, mitmendat aastat nood Itaalia kergetööstuse ülejäägid juba riiulitel tolmavad, pole selline genotüüp siinkandis sugugi mitte haruldane.
Siinkohal võidakse muidugi küsida: aga miks sa, mees, üldse sihukese odava kräpiga jändad, otsi parem rahakotipõhjast mõned lisajakobsonid ning osta omale korralikud jalavarjud! Paraku on ka sakslastel see kitsa jala kiiks, samuti mu kunagisel lemmikul, Eccol. Niiöelda disainijalatsitest ei hakka siinkohal parem rääkimagi. Jah, leidsin ühed Clarksid, millele küll jäi ninasse seesama varvaste liigutamise ruum, kuid muidu olid kerged, pehmed ja mõnusad ning kus jalg lausa puhkas sees. Võtsin nad kahjutundega jalast, vaatasin tepitud riiet, mis oli meie märga talve arvestades veeliinile siiski liiga lähedal, ning lubasin endale seda ostu kevade poole uuesti kaaluda.
Lõpuks tulin ära ühtede toekamate soome tossudega, mis nägid sedamoodi välja, et vihm päris otse sisse ei saja. Kusjuures numbri sain ka 45 peale alla :) Ärge küsige, kust ma nad sain - see oli selles poes ja tõenäoliselt kogu Tallinnas viimane paar.
Aga ikkagi huvitav, miks meie suuremad kaubaketid end itaalia kräppi täis ostavad, selmet ka veidigi kodumaise jalatsitööstuse kaupa sees hoida? Mul on ühed Võrus tehtud sandaalid, mis on mugavad ja praegugu veel töökorras, Andra mäletab siiamaani hea sõnaga kodumaiseid talvesaapaid ning mul vist on kah veel kusagil ühed Tartus tehtud pidusemad kingad alles.
Mis värk on, kodanikud kingapoodnikud? Kas meie omad ei jaksa nii palju altkäemaksu anda kui italiaanod?

Kommentaare ei ole: