Tartu probleem - puuduvad pistikupesad

Eile käisin siis oma Nissaniga selles uues kohas, mis Autoringilt garantiihoolduse üle võttis. Pole midagi öelda, teenindamine oli üliviisakas, isegi remondipoiss vabandas ette ja taha, kui ta pärast kahe- ja pooletunnist kõpitsemist auto mulle enam-vähem remondieelses konditsioonis tagasi andis, olles lubanud enne tehasele kirjutada ja uurida, mis seal siis ikka viga võiks olla ja kuda seda ravima peaks. Ainus, mida teenindusele ette võiks heita, oli vaba elektripistikupesa puudumine - kui ma oleks saanud läpaka aku laadima pannna, võinuks neil lasta veel kauemgi remontida :)
Eletritoite puudumine paistab olevat ka Tartu söömakohtade probleem - uitasin kesklinnas päris tükk aega, enne kui Maailmast pisitikuterivi leidsin. Võiks arvata, et kui sööma- ja joomakoha uksel ilutseb WiFi silt, on asutuse pidajad mõelnud ka mobiilse tööinimesega kaasasolevate vidinate toitmisele, aga kussa sellega. Või lebotavad minusugused peamiselt raamatukogus, kõrtsupidajad aga hoolitsevad pigem selle eest, et koht liiga kaua hõivatuna ei püsiks? Kahtlane, reede pärastlõunal hiilgasid kõik külastatud toitlustusasutused heal juhul veerandise täituvusega.
Maailma latte oli päris hea, jäätisel polnud ka viga ja isegi ettekandjatibi tegi paar kärmemat liigutust, kui talle mõni lahkem sõna öeldi :)

Elisa, 9 points!

Tänane järjekordne kõne Elisa klienditeenindusse ning ligi kümneminutiline ootelaulu "Kuhu sa jääd, no kuhu sa jääd?!?" kuulamine lõppes meeldiva üllatusega: "Aga proovige arvuti käima panna, meie siit näeme, et ühendus on olemas". Rõõmujoovastuses unus isegi küsimata, kuna nad mulle seda teatada kavatsesid ;) Ei saa salata, et uudis teenis kestvad kiiduavaldused ka minu kolleegidelt, kes nüüd juba rohkem kui kolm nädalat minu internetisaamise saagale siiralt kaasa elanud.
Tormasin tuuletiivul koju (kesklinnast Pelguranda on 50 minutit keskmise käbedusega astumist) ning käivitasin mõlemad arvutid. Uskumatu - oligi internet olemas :) Kiirustest väidab, et alla tuleb suisa 7 megabitti, mis on isegi oluliselt parem kui meil töö juures. Mainin seda homme kindlasti ka meie pearaamatupidajale, kes täna vihast puhkides ning viletsat ühendust kirudes tükk aega enne tööpäeva lõppu oma arvuti kokku pakkis ning kontorist jalga lasi :p

Andrest ei ole enam

Inglise lehetoimetajad teavad, et parimad nekroloogid kirjutatakse asjaosalise eluajal ning isiku poolt, kes on parasjagu tulevase järelhüütavaga tõsiselt tülis. Kui kurb sündmus lõpuks käes, võetakse nekroloog sahtlist ning sellel on meeletu menu - kirjutis on emotsionaalne, siiras, kirjutatud tõsise kaasaelamisega ning ka midagi mainimisväärset pole unustatud.
Arvan, et mitte keegi siin maailmas ei saa Andresele head järelehüüet kirjutada. Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi kellelegi halvasti öelnud. Ma ei suuda kujutleda inimest, kellega ta oleks suutnud tõsiselt tülli minna.
Keegi meie omadest ei tahtnud uskuda, et teda ei ole enam - alles reedel oli ta veel meie seas, rääkis, viskas nalja, leppis esmaspäevaks kohtumisi kokku. Kairit mäletab ühena tema viimastest ütlemistest, et nii palju on veel teha...
12. veebruaril oleks ta saanud 30-aastaseks.

Autofirmade paranormaalsed turundusvõtted

Sain Autoringilt kirja, milles teatati, et nemad enam Nissani garantiihooldust ei paku, pöördugu ma edaspidi uue firma, Autospiriti poole.
Autoringi logoga võtmehoidja, mis mulle omal ajal uue auto soetamisel kauba peale anti, viskas seepeale Autoringi kirjad küljest ära - pärast esimest käivitamist oli liim lahti tulnud ja kirjadega metallketas vedeles auto põrandal...
Sihukese jõuga turundussõnum võtab ikka kõhedaks küll :)

Elamuslik rongisõit

Pole siin veel reedesest rongisõidust rääkinudki.
Alguses polnud väga viga. Jaama jõudes silmasin juba kaugelt kirja infotablool: Tartu rong saabub kell 17. St pool tundi hiljem. Reaalselt jäi ta koguni kolmveerand tundi hiljaks, kuid ärgem pisiasjade kallal norigem. Tegin kingitud lisaaja parajaks jaama puhvetis, kus nosisin miskit armeenia köögi saadust - nimi mul meelde ei jäänud, kuid koosnevat paistis see kahe pankoogi vahele pistetud paprikast ja hakklihast.
Koha, kust pidanuks väljuma Tartu kiirrong, oli hõivanud tavarong Narva, väljumisajaga 10 minutit pärast hilinevat Tartu rongi. Head see mõistagi ei ennustanud. Õnneks on Balti jaamas infotablood ja teadustajad, kuid võin mürki võtta, et vähemalt osa Tartusse kippunud rahvast tormas ummisjalu Narva rongile. Ülemistel, kus ka Tartu rong peatub, pole aga ei tabloosid ega teadustajaid, küll aga oli seal rahvast murdu - enamasti kõik Narva poole kippujad. Lõviosa neist muidugi ka Tartu rongi peale trügis...
Kui õnnetud narvakad avastasid, et rong hoopis Tartu poole suundub, oli ehmatus muidugi suur. Otse loomulikult tuli selle peale viina võtma hakata. Usina pudelikummutamisega tegelesid paraku ka minu seljataguse pingivahe okupeerinud skinnheedid, no ja arvake ära, mis juhtub siis, kui kokku satuvad nokastanud venelased ning ennast samuti juba ära sättinud nullpead? Õige, väga valjuhäälseks seletamiseks läheb :) Mina fikseerisin vähemalt üheksa seisu, kus kohe-kohe hakati üksteisele molli andma, ning vähemal samapalju vennastumisepisoode ;)
Lubatud politseid, millega kontrolöritädid kõiki osapooli ähvardasid, lõpuks ei saabunudki.

Läpaka äravõtmine mitmekordistab töö efektiivsust

Ma ise ka imestasin, kui hästi mõjus tööviljakusele palve koosoleku ajal sülearvutid kinni panna - tööle jäi ainult ettekandja oma, ja temagi ei saanud vahepeal lehti lugeda ega Messengeris jututada - selle arvuti pilt projtseeriti suurele ekraanile :)
Seega pidid kõik juba puhtast igavusest keskenduma sellele, mida räägiti, ja nii sai probleemide komplekt, mille kallal tavaolukorras oleks jahutud oma kolm tundi, pelgalt tunniga lahendatud. Kui arvestada, et viie inimese tunni aja töötasu on kokku ca 1000 krooni, siis firma jaoks oli kaks tonni nagu maast leitud. Kokkuhoitud elekter veel peale selle :D
Järgmised sammud on siis päevakorrast kinnipidamise jälgimine, koosolekueelse kodutöö nõudmine ning reegel, et koosolekutele kutsutakse ainult need, kelle kohalolek on vältimatult vajalik. Aga siin ei saa tõesti muudmoodi, kui tuleb koera saba jupikaupa raiuda - meie õrnahingelisi kaastöötajaid ei saa ju ometi nii radikaalsete sammudega ka ära ehmatada ;)

Väikese inimese väikesed rõõmud

Tore on see, et täna pidi lõpuks laekuma kauaoodatud internet. Veel toredam on, et kokkulepitud kellaajal oli tõesti Elisa noormees ukse taga, ühendas juhtmed ära ja pani modemi tööle.
Paha on aga see, et hoolimata kõigist jõupingutustest linki ikka püsti ei saadud. Isegi minu proua emmel, kes juba üsna teravalt tunnetab interneti puudumist, hakkas poisist kahju :p
Süüdlane, nagu ikka, on Elion, kelle liinist, mida Eisa minu ühenduse jaoks rendib, olla 60 meetrit juhet puudu.
Nüüd võin ma jälle rahulikult magada, sest eks ütle ju vanasõnagi: "Esmatähtis on leida süüdlane, kõik muu lahendub iseenesest" :)

Kirjutaks ka Innost sitasti

Saaks kohe hullult loetavust juurde, ja kui keegi ei kommenteeri, siis Inno või Irja ikka :)
Aga vat ei kirjutagi!
Mina igatahes mäletan teda kui muhedat selli, kes, tundus, kärbestele liigategemist eriti ei nautinud. Mind ta loodetavasti ei mäleta ;)
Küll aga pole mul vähimatki isu tema eraeluliste tegemiste suhtes mingisugustki seisukohta võtta. Olen juba kord selline väheseltskondlik :p

Maasika-aaloe mannapuding

Kõlab intrigeerivalt, vähemalt minu jaoks küll :)
Igatahes haarasin selle toote otsekohe poeriiulilt, tassisin koju ja tegin lahti.
Pealt oli sihuke kreemjas, manna oli koondunud põhiliselt keskele ning põhjas paistis moos (4% maasikaid, 1% aaloed). Ma tegelt olen harjunud, et need kihid paiknevad veidi teises järjekorras...
Aga üldmulje oli sama huvitav kui nimigi. Mulle üldse aaloe kohaliku toidu sees meeldib (väljamaal panevad nad sihukestesse segudesse liialt palju suhkrut), üksvahe ravisin aaloejoogiga koguni kergemat sorti peavalu. Ei olnud liiga magus ega liiga vedel (paksendajaid oli muidugi mehiselt), sihuke täiesti meeldiv magustoit. Kaloreid on ka muidugi üksjagu... Aga soovitan ära proovida!

Uusi kalosse jahtimas

Kes veel ei tea, siis eile tuli maha esimene lumi. Minul kaasnesid esimese lumega märjad varbad - tervelt kaks paari käimasid olid minetanud igasuguse vettpidavuse. Kuna ma ei tahtnud jagada ühe Rootsi kuninga kurba saatust (kes teatavasti võinuks senimaani elus olla, kui oleks oma jalad kuivad hoidnud), läksin Tallinna hästivarustatud kauplustesse uusi nõutama. Järgneb tasumata nutt ja hala :)
Ma kohe tahaks näha selle tegelase jala- ja peakuju, kes Eesti kingapoodidele hankeid teeb. Huvitav, kas ta ongi sihukene paatjalg, nagu ta arvab olevat 80% eesti meessoost elanikkonnast? Ning millisel statistikal põhineb jalatsiriiulitel kajastuv arvamus, et sama 80% täiskasvanud kohalikest meesisenditest evib jalanumbrit 44? Ning kannab enamasti musta värvi kingi? Mina näiteks kannaks küll heameelega oranže või suisa punaseid, kui neid kusagilt saada oleks...
Kusjuures tegelikult mu jalanumber ongi 44. See tähendab, et kui meie vabariigis müüdavad kingad oleks tehtud inimese jala järgi, võiksin oma varvaste otsa susata esimesed mistahes poeriiulilt pihku jäävad kotad. Aga kussa sellega - kogenud kingaostlejana otsin parem kohe numbrit 46. Jah, ninasse jääb tükk tühja ruumi, aga vähemalt on mingi šanss, et jalanõu üldse jalga läheb. Mul nimelt on lai ja kõrge jalalaba, ning otsustades selle järgi, mitmendat aastat nood Itaalia kergetööstuse ülejäägid juba riiulitel tolmavad, pole selline genotüüp siinkandis sugugi mitte haruldane.
Siinkohal võidakse muidugi küsida: aga miks sa, mees, üldse sihukese odava kräpiga jändad, otsi parem rahakotipõhjast mõned lisajakobsonid ning osta omale korralikud jalavarjud! Paraku on ka sakslastel see kitsa jala kiiks, samuti mu kunagisel lemmikul, Eccol. Niiöelda disainijalatsitest ei hakka siinkohal parem rääkimagi. Jah, leidsin ühed Clarksid, millele küll jäi ninasse seesama varvaste liigutamise ruum, kuid muidu olid kerged, pehmed ja mõnusad ning kus jalg lausa puhkas sees. Võtsin nad kahjutundega jalast, vaatasin tepitud riiet, mis oli meie märga talve arvestades veeliinile siiski liiga lähedal, ning lubasin endale seda ostu kevade poole uuesti kaaluda.
Lõpuks tulin ära ühtede toekamate soome tossudega, mis nägid sedamoodi välja, et vihm päris otse sisse ei saja. Kusjuures numbri sain ka 45 peale alla :) Ärge küsige, kust ma nad sain - see oli selles poes ja tõenäoliselt kogu Tallinnas viimane paar.
Aga ikkagi huvitav, miks meie suuremad kaubaketid end itaalia kräppi täis ostavad, selmet ka veidigi kodumaise jalatsitööstuse kaupa sees hoida? Mul on ühed Võrus tehtud sandaalid, mis on mugavad ja praegugu veel töökorras, Andra mäletab siiamaani hea sõnaga kodumaiseid talvesaapaid ning mul vist on kah veel kusagil ühed Tartus tehtud pidusemad kingad alles.
Mis värk on, kodanikud kingapoodnikud? Kas meie omad ei jaksa nii palju altkäemaksu anda kui italiaanod?

Ning nätsu ja värvilist traati ei toonudki...

Otse loomulikult oli tervel hulgal inimestel vaja mulle helistada just siis, kui ma parasjagu üle lahe Helsingis olin. Ja otse kiuste oli nende hulgas töökaaslasi, kelle pikka numbrit ma millegipärast oma telefoni ei ole salvestanud (tavaliselt teen seda kohe, kui kontaktandmed siselisti ilmuvad). Väljamaal ju teatavasti Eesti lühinumber ei tööta, nii tulebki tagasihelistamiseks oodata, kuni laev jälle Eesti levialasse jõuab. Sest kedagi, kelle käest pikka numbrit küsida, enam kontoris ei ole...
Aga see-eest helistati mulle (ikka sealsamas Helsingis olles) Elisast ning lubati juba järgmisel teisipäeval tulla internetti paigaldama - Elion olla lõpuks oma juhtmekapi korda teinud :)
Annab ikka tunda küll, kui kaks päeva pole uudiseid lugenud. Ekspress kordas toda kurikuulsat Veljo Haameri õpetust, et WiFi ärahäkkimise vastu aitab see, kui toa seinad plekktahvlite ja fooliumiga ära vooderdada, mina aga olin levist väljas ega saanud reageerida :(
Lisaks oli täna kolm tundi suht jubedat koolitust. Rahvas istus kivinägudega, kuulas tapvalt igavat loengut asümmeetrilisest krüptograafiast ega osanud isegi küsimusi esitada.
Kõige hullem, et mina olin see tüüp, kes loengut pidas :S