Tänavuse PÖFF-i programmist siis Il Divo, tagasivaade eelmise sajandi lõpupoole Itaalia poliitikasse.
Ütlen kohe ära, et itaalia kinokunst ei ole tegelt minu maitse. No ei saa ma aru, mis kuradi trall seal kogu aeg käib, millal kellegi unistused lähevad üle reaalsuseks ja vastupidi, miks inimesed täiesti mõttetutes kohtades tantsima hakkavad ja milles seisneb Fellini geenius. Jah, loomulikult tehakse ka Itaalias toredaid filme, paraku veetakse laia maailma enamasti kõrget kunsti, mille peale kriitikud niutsuvad ja publik haigutab.
Tuleb tunnistada, et Il Divo oli itaalia filmi kohta üllatavalt vaoshoitud ja järjepidev. Mis on seda veidram, et Itaalia poliitikat, millest see jutustab, nimetatud omadussõnadega küll iseloomustada ei saa. Mitte et ma sellega eriti kursis oleksin, kuid päris hulk nimesid - Aldo Moro röövimine, Punased Brigaadid, vabamüürlaste loož P2, Bettino Craxi, maffiaboss Salvatore Riina, president Francesco Cossiga ja paljud teised kõlasid küll tuttavalt. Peab ütlema, et nõukaaegne press kisas neist omal ajal päris kõvasti ning arvestades Itaalias lokkavat vasakpoolsust ei ole ma päris kindel, kas kõigel, millega kristlikku demokraati Andreottit tümitati, ka päriselt põhi all oli. Maffiasidemed? Get real! Kui sa tahad olla kogu Itaalia peaminister koos tagasihoidliku ambitsiooniga, et sinu sõna Lõuna-Itaalias ka midagi maksaks, ei saa sa maffiast nagunii üle ega ümber...
Andreotti välimust ja olekut ma küll ei mäleta, kuid tundub, et selle karikeerimine pole kuigi keeruline - eriti need iseloomulikult lontis kõrvad :) Il Divo pidi markeerima tema nimekaimu, jumalikku Julius Caesarit, ning ehkki ma möönan, et nii pikaaegne Itaalia poliitika suunamine on röögatu vägitükk, lõhnab see aunimi kergelt suurustlemise järele. Aga see kuulub ju itaallaste stereotüübi juurde, onju?
Mis filmi endasse puutub, siis tuha päheraputamise korras tuleb tunnistada, et võinuksin enne piletite ostmist veidi eeltööd teha - oleksin ma teadnud, et film on miskistel festivalidel auhindu võitnud, leidnuks ma tõenäoliselt tolleks õhtupoolikuks mingit muud tegevust - kogemused ütlevad, et asjatundjatest kriitikute ning niiöelda tavatarbijate maitse vahel kipub valitsema lepitamatu vastuolu. Aga tegelikult - nii hull ta nüüd ka ei olnud. Otse vastupidi - head näitlejad, üsna ajastutruu olustik, hea (ja mitte hüplev) kaameratöö. Ähh, mis ma keerutan, tegelikult lasin end Jaan Ruusi sisututvustusega alt tõmmata, õigemini arvasin sellest välja lugevat seda, mida näha lootsin - "Yes, prime minister" stiilis reaalpoliitilist satiiri. Noh, inglise poliitika asemel pakuti mulle (ilmselt tõetruud) Itaalia poliitika sissevaadet, muud midagi.
Mulle jäi tegelt ähmaseks, milles avaldusid Andreotti kiidetud riigimeheomadused - teravmeelsus ja järjekindlus - võibolla vaatasin ma vastavate kohtade peal kuhugi mujale. Aga poliitiku vaprus sai küll tugevalt illustreeritud - kui ma peaksin jalutama karja itaallaste keskel, kellel kõigil on sõrm kas automaadi- või püstolipäästikul, võtaks ikka seest jahedaks küll. Mine hulle tea, millal sõrm krampi tõmbab... Eriti sürr oli see koht, kus Andreotti sõidab kuhugi oma Fiatiga, ning esiistmel valvsalt kössitav karabinjeer hoiab automaaditoru kramplikult tema suunas. Uhh, jube!
Muide, mäletan, et pärast Andreottit vahetusid Itaalia peaministrid nii kiiresti ja nii suurel hulgal, et tüdinud välisriigid ei üritanudki selles virvarris orienteeruma hakata, vaid suunasid riiklikud õnnitlused ja auavaldused aastate kaupa jätkuvalt Andreottile :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar