Lähen mina piki Nunne tänavat Balti jaama poole. Minu ees läheb valges kampsunis tädi, kobades valge kepiga kõnnitee äärt. Enne, kui ma kuidagi reageerida jõuan, möödub tädi napilt otse kõnnitee äärde pandud ajutise liiklusmärgi tagaküljest...
Jah, ma tean, et kitsal vanalinnatänaval ei saa liiklusmärk, eriti ajutine, olla kuigi kõrgel - nurga tagant välja keerav autojuht lihtsalt ei näe seda. Jah, õhukesest plekist serv on kõige kavalam välja painutada just täisnurga all - nii on jõmmidel ja teistel loodusjõududel veidi raskem märki deformeerida. Aga see otse sinu liikumissuunale vastu turritav õhuke plekiriba on ikka kuradi terav.
Mul endalgi oli mõned aastad tagasi au selle servaga kohtuda. Läksin, ise rõõmsasti jututades, mööda Suur-Karja tänavat. Kolakat ei tundnudki - ühel hetkel hakkas otsaesisel väga valus ning kui käe haigetsaanud koha juurde tõstsin, jäid sõrmed väga märjaks. Ja punaseks. Hea, et jutukaaslasel oli varuks suurem pakk pabertaskurätikuid. Veel toredam, et väljaturritav plekkserv oli parajasti nii kõrgel, et silm jäi veidi madalamale.
Kokkuvõttes seega väga hullusti ei läinudki - traumapunktis tehti ainult neli õmblust, suvi otsa kandsin pearätti (ja nägin välja nagu mereröövel :)) ning isegi armi ei jäänud.
Ka valge kepiga tädil õnnestus umbes kolme märgi tagaküljest tervena mööduda. Seekord veel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar