Ei, ahiküttel on kahtlemata omad eelised - kütad palju tahad ja millal tahad. Puudused on muidugi ka - arvake ära, kes on see eesel, kes saeb, lõhub ja tassib? Sestap oligi Jõgevalt laekudes heameel tõdeda, et pärast ligi nädalast külmetamist on Pelgurannas lõpuks ometi kütma hakatud. Kütteperiood algam meil ju teatavasti siis, kui ööpäeva keskmine temperatuur on +10 - ma mõtlen toas, mitte õues.
Rõõm sisselülitatud keskkütte üle jäi paraku üürikeseks - eile õhtul punkt kell 21.00 lülitati küte jälle välja. Ei, mulle üldiselt meeldib külmas toas magada, aga umbes ühe paiku tundsin, et isegi kahest tekist jääb väheks - tormituul puhus otse aknasse, aknaraamid on veel vene ajast ning tunne, kuidas tuul magades juukseid sasib, pole just kõige meeldivam.
Sestap läksin otsisin kapist termosokid, pikad püksid ja suusamütsi. Eriti hea meel oli tuulekindla jooksufliisi üle - selleta ma neid ridu praegu ei kirjutaks (vaid võiaksin valutavaid õlgu ja kaela miskise eriti jäleda piprakreemiga). Millalgi seitsme paiku hakkas siiski nii külm, et otsustasin üles ronida ja sooja hommikueinega päeva alustada.
Pärast teki alt välja ronimist selgus, et kõrvaltoas oli tuul rõduukse lahti puhunud ning sealt öö otsa sisse lõõtsunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar