Ametlik BS, kuidas euro toob meile stabiilse keskkonna ja seeläbi tohutud investeeringud, mis meie majanduse jälle käima tõmbavad, ei veena vist rääkijaid endidki. Millel siis põhineb hüsteeriline usk euro võluväesse, mis sunnib meie otsustajaid kahe jalaga majanduse hapnikuvoolikuil tallama ja väheseidki majanduse elavdamise hoobasid kinni keevitama? Kus, kurat, seda enne on nähtud, et stabiilne keskkond kaotatud miljardid tagasi teenida aitab?
Minu arust ei ole põhjuseks liberaalne turufundamentalism. Minu hinnangul on hüsteerilise eurootuse taga puhtspekulatiivsed kaalutlused.
Tuletagem meelde, mis juhtus sel hetkel, kui Eesti liitus Euroopa Liiduga. Õigemini, mis juhtus kinnisvara ja muude hindadega. Miks nad nii kiiresti tõusid? Euroopa Liit on ju teada-tuntud stabiilsete hindande ja mõõduka majanduskasvuga piirkond.
Mõtleme nüüd ebaloogiliselt. Eestlased, eriti aga teised tublid eestimaalased on harjunud, et enne rahareformi tuleb käesolevast sularahast võimalikult kiiresti lahti saada. Ei tasu seda instinkti neile pahaks panna - rohkem kui pool sajandit on siinkandis tehtud rahareforme praktiliselt ainult ühel eesmärgil - korjata elanikkonnalt nende liigsed rahavarud.
Ei maksa arvata, et see instinkt pelgalt paarikümne iseseisvusaastaga kustunud oleks. Seega - koos rahareformiga on oodata ka suurenevat nõudlust kestvuskaupade järele. Lisaks on varem eurole üle läinud maade kogemusest teada, et turule ilmub ka seesugune sukasääreraha, mille päritolu omanik eriti seletada ei taha, kuid mis sellegipoolest kas ümbervahetamist (rakenduvad rahapesu piirangud) või kaupade vastu vahetamist vajab.
Ehk euro maaletoojad mõtlevad nagu spekulandid, mängides rahva rahareformihirmul ning lootes, et ärakorjatava kroonimassi sees on piisavalt niisuguseid, mis eurode asemel pigem kaupade vastu vahetatakse ning millest iga viies seega riigieelarvesse laekub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar