Mina ise olen üsna nõus hiljuti loetud uurimuse autoritega - kui nonfliktsituatsiooni satub relvaga inimene - pole vahet, kas ründaja või rünnatava rollis - on tõenäosus, et konflikt lõpeb kellegi surma või eluohtliku vigastusega, mõõtmatult suurem.
Ma ei kujuta ette, millises keskkonnas ma elama või milliste häältega suhtlema peaksin, et enesekaitseks iga päev relva kaasas kanda. Jah, automaati mu käest keegi naljalt ära ei võtaks, pealegi lasen ma automaadist mõõtmatult täpsemini kui püstolist. Kuid automaat on lahingurelv. Püstol aga võidakse sul rahvasummas trügides lihtsalt ära näpata, rüseluses peost tõmmata või seljatagant haarates käest välja väänata. Püstol teeb ainult kõva pauku ning rohkem kui paarikümne meetri pealt temaga täpselt tabada on rohkem vedamise asi (unustame kauboifilmid, eksju). Prillikandjana tean juba ammu, et minu jaoks on püstol kõige tõhusam eelkõige viskerelvana - sihtimisasendi iseärasustest tulenevalt jääb sihikujoonele see osa prilliklaasist, mis murrab kujutist kõige rohkem - viga on kümne meetri pealt umbes pool meetrit allapoole. Puusalt tulistamise unustame ka ära, kellele neid väljaväänatud sõrmi-randmeid tarvis on.
Ei - kui ma ilma relvata linna laiama lähen, ähvardab mind kõige rohkem pisuke rüselus ja katkised riided, sama situatsioon relvaga, sealhulgas noaga aga võib lõppeda kas kiirabis või surnukuuris. Neil paaril korral, kus oleks võinud tekkida kiusatus relva kasutada, olen tagantjärgi siiralt õnnelik, et mul seda kaasas ei olnud - kõik seisud said tegelikult pikema või lühema rääkimisega ära klaaritud. Kõige kauem rääkisin ühel deliiriumis poldil kolm tundi raudkangi käest ära...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar