Iseseisvuspäeva eelõhtu müsteerium lahenend

Lugesin maakonnalehe veebiväljaandest, kuidas tervel Jõgevamaal 22. veebruari õhtul hulgemini pidulikke aastapäevakoosolekuid peeti, tänusõnu lausuti ja igast nänni jagati. Seoses sellega lahenes (vist) ka küsimus, mis hakkas minu mitte just eriti taiplikku peakolu vaevama reedeõhtuselt etenduselt Tartust Jõgeva poole tagasi sõites - nimelt, mille kuradi pärast mulle hilisõhtusest ajast hoolimata pea katkematu rodu autosid vastu tuleb?
Kui nüüd järele mõelda, siis pole siin midagi müstilist - päevatöö tehtud, pidu peetud, sõitsid Jõgevamaa funktsionärid ära koju, Tartusse... Uvitav, paljud neist oma pidupäevakõnedes mainisid, et Jõgevamaal on ikka hia elada, ning rõhutasid vajadust hoolitseda selle eest, et rahvas maakonnast ikka muudesse tõmbekeskustesse jalga ei laseks? :p

Pitsa ajab üles...

Ärge kunagi, ma ütlen mitte kunagi tellige menüüst keskmisest kallimat toitu, mida üks väike söögikoht tõenäoliselt harva serveerib. Ise lendasin täna just sellesse orki - kaks kollektiivselt tellitud päevapitsat olid imemaitsvad, uitmõtte ajel menüüst valitud külmsuitsu lõhest ja muust staffist kattega pitsa aga lõhnas ja maitses nii, nagu oleks seda õnnetut kala nädal aega kuuma pitsaahju kõrval hoitud - mida ta tõenäoliselt oligi... Ok, liialdan, tegelikult ei olnud "parim enne" vist ikka veel saabunud ja kõlbas süüa ka, aga teab kui maitsev ta ei olnud.
Kuid põhimõte on sama - ega eestlaslik kokkuhoidlikkus naljalt midagi ära viskama ei kipu, nii et kui praetükk kuskilt küljest veel lausa roheline ei ole, siis tema eest ka täishinda küsitakse. Ehk üldistades - kui tahate saada värsket ja maitsvat kraami, siis ärge vaadake hinda, vaid käivet. Gurmeepoes, kus käib mõni ostja nädalas, võidakse teile kurat teab mida pähe määrida, Säästumarketis seevastu vahetub kaup suht kähku ning püsib seetõttu värskem ;)

Teel opsüsteemivaba töölaua poole

Lisaks muule tööle jõudsin täna siis lõpiks niikaugele, et põhimõtteliselt on mul edasiseks tööalaseks funktsioneerimiseks vaja ainult brauserit ning töötavat internetiühendust. Miks see hea on? Kasvõi sellepärast, et minu kasutada olevate masinate ja tarkvaraplatvormide hulk hakkab juba üle pea kasvama :) Ja viimase nädala jooksul erinevate kontode sünkimiseks kulunud aeg on märkimisväärne, lisaks õnnestus mul umbes poole päeva meilid ikkagi olematusse saata...
Ühesõnaga - suunasin oma põhilise meilikonto korporatiivsele aadressile, mis oli juba varem suunatud ümber Google'isse. Ah jaa, meie sisemeiliaadressi lasin juba nädal tagasi omapõhiaadressile suunata, nii et sisemeilid liiguvad mul nüüd üle kolme konto. A las liiguvad, ega siis ise lükkama ei pea ;) Google, muide, on lahkesti nõus korporatiivse domeeni MX-kirjed oma serverisse suunama ning @firmanimi.ee kujuliste meilikontodega mässamise pisikese honorari eest enda peale võtma.
Veidi lisamässamist Google'i kontodega, ja Thunderbirdi kalendriplugin Lightning süngib ennast Google Calendariga. Outlooki kalendrit ei õnnestunud otse Lightningusse eksportida, Google aga neelas selle ilusti alla. Nii et Outlooki kalender koos korduskohtumiste ja sünnipäevade meeldetuletustega istub nüüd lisaks lokaalsele kalendrile ka Google'is.
Täiuslikust õnnest jääb puudu võimalus dokumente otse meilimanusest Google Apps'is mudida, aga vist avastasin ka häki, kuidas seda teha saab ;)
Telefoniga kogu see kupatus ikka veel ei sünkroniseeru, loodetavasti annab seda viga telefonivahetusega parandada...

Linuxipede raske elu

Tänane päev möödus (nagu ka paljud eelnevad :)) Estobuntu timmimise tähe all. Ma olen teda sunnikut juba kolm korda oma Dellile selga ajanud. Esimesel korral suutis ta windowsi partitsiooni poolitades selle kuidagi nässu keerata. Teisel korral keerasin ta ise kihva, kui sättisin peale sihukese ekraanireso, mida ta kuvada ei suutnud - kuna all suurt midagi ei olnud, siis remontimisest lihtsam ja kiirem oli uuesti installida.
Eile tuli välja, et mul ikka ei ole töötavat varukoopiat - kõik kolm DVD-plaati olid tühjad, ehkki Roxio, va tõbras, ei andnud kirjutamise järel mingit veateadet. Ma ei tea, kelle sõrm sundis mind kõige kriitilisemaid andmed lisaks veel mälupulgale kopima - seega ei kaotanud ma õigupoolest midagi, mida pole võimalik taastada (vana kirjavahetus jäi alles ning jooksva koopia on gmailis) ning ülejäänud pahnast oligi õigupoolest tarvis lahti saada :)
Ja veel üks piinlik moment, mida olen küll kogu aeg jutlustanud, kuid ise, tuleb välja, järgida ei suuda. Selgub, et Windowsi piiratud õigustega kasutaja elu pole sugugi meelakkumine. Jah, enamiku kriitilisi funktsioone saab "Run as..." funktsiooniga küll tehtud, kuid asjaolu, et meie korporatiivse veebi adminnimiseks tuleb IE-l mitte ainult et kõik turvaseaded maha keerata, vaid see f...ing prauser ka adminnina käima tõmmata, ajas mul juhtme lõplikult kokku. Vähemalt seda jama linuxis küll ei ole :)
Praegu on mul siis dualboot masin, XP on spetsiifilisemateks töödeks ning seks puhuks, kui liinuks kokku jookseb (jaa, sõbrad liinukaahvid, XP on vähemalt minu läpakas stabiilsem :p) ning Estobuntu surfamiseks ja niisama fännamiseks. Arvake ära, kummas keskkonnas ma seda postitust praegu kirjutan ;) Segaduse külvamiseks mainin ära, et uue Windowsiga tuli paigaldada ka uus Live pakett, millega koos tuli lisaks Live Messengerile kaasa ka tõsiselt cool vidin - Live Writer, millega saab jube mugavalt blogipostitusi teha...
Osutus, et Firefoxi ja Thunderbirdi migreerimiseks on kõige lihtsam nende profiilid lihtlabaselt ühest keskkonnast teise kopida. FF-l läks see libedalt, kõik paroolid ja vaikeseaded ning ka kõik lisajubinad, näiteks Adblock ja Noscript töötasid mühinal edasi. Thunderbirdil tuli aga kalendriplugin enne kopimist maha installida, muidu läks rakendus lolliks. Ja Outlooki kalendrit ta importida ei suutnudki. Tõenäoliselt on seal mingi nipp, aga kuna Outlook jääb nagunii põhikalendriks (Thunderbird, vähemalt linuxi keskkonnas, ei tea mu telefonist ööd ega mütsi), siis pole see ka väga põletav probleem.
Muidugi tirisin alla ka tubli portsu mänge ja edutainmenti. Pärast nVidia draiverite pealepanekut läks ka graafika hüppeliselt paremaks, eriti minu lemmik, tuxracer :) Kuid päris kõik unistused riistvaraga ühilduvuse osas ikkagi ei täitunud. Kahte monitori ta, erinevalt XP keskkonnast, ära ei tunne, tööle ei õnnestunud saada ka ei Delli sisseehitatud ega Omnikey PCMCIA kaardilugejat. Paistab, et Estobuntu ID-kaardi sõbralikkus piirneb vaid välise USB-kaardilugejaga. Asi seegi, ehkki läpaka jaoks neetult ebamugav... Samuti oli palju tahta, et Wine suudaks osaliseltki Windowsi mängida :) No tont temaga, selleks dualboot välja mõeldigi.
Kui meie mäkip... vabandust, mäkientusiastid jändasid kuude kaupa printimisega, siis minul läks printer täna laksust tööle. Kui ma õieti mäletan, siis isegi Windowsi all ei käinud see nii lihtsalt :)

Aastapäeva künnisel

393 krooni - just niipalju maksis tiblastaatusest lahtisaamine.
Piinlik tunnistada, aga majal, kus ma pesitsen, pole vist vabariigi algusest saadik majalippu olnud. Täna siis ostsin ehitusmaterjalide poest lipuvarda (160 krooni) ja majandusühistu poest lipu (233 krooni, Novaluxist oleks oluliselt odavamalt saanud, aga Tartusse sõit maksab ka midagi) ning panin need kaks kodus kokku.
Eelnevate lipupäevade kontekstis ei tundu riigilipu väljapanek siinses naabruskonnas kuigi populaarne olevat. Ei, sõnades on kõik muidugi suured isamaalased, kuid tundub, et kui on võimalik väljaminekute vahel valida, siis eelistavad väga paljud riigilipule riigiviina. Noh, patriotism seegi...

Jumaldan provintsiooperit :)

Laps vedas mind eile ooperisse, "Võluflööti" vaatama. Kui nüüd mõtlema hakata, siis ei mäletagi, millal viimati Vanemuises käisin. Igatahes seisis ta sama koha peal, väheke vuntsitud, kuid põhijoontes sama mis vanasti :)
Etendus ise oli korraga nii nunnu kui ka punk (mitte et need kaks peaksid teineteist tingimata välistama). Lauljannad võtsid usinasti kõrgeid toone ja dramaatilisi poose, meesterahvad, eriti tenor, olid küll veidi uimasemad, aga ka täitsa toredad. Eriti tubli oli neegritarist Öökuninganna, kes lisaks saksakeelsele laulutekstile suutis esitada ka üllatavalt hea aktsendiga eestikeelset dialoogi. Muusika oli muidugi tuntud headuses, tobedavõitu libretole oli üritatud veidi vinti juurde keerata, aga mitte väga pahatahtlikult.
Ühesõnaga, provintsiooper on nüüd minu uus suur kirg :) Vähemalt seni, kuni ma Vanemuise balletti pole näinud :p

Äkki mõned tahavad lihtsalt sõimata?

Inimesed on veidrad.
Paku neile tasuta arvuteid, moblasid ja kinkekaarte - saad sõimata, et neilt tahetakse meiliaadresse ja muid delikaatseid isikuandmeid välja petta (nagu neid suvaliselt spämmimootorilt osta ei saaks, oluliselt odavamalt veel pealegi). Teed kuu aega 12-tunniseid tööpäevi, maksad illustraatorile ja kujundajale hea hunniku raha (mis on tegelikult murdosa sellest, mida nad tegelikult väärt olid:)), maksad teise hunniku raha trükikojale - ning otse loomulikult saad sõimata selle eest, et sa seda raamatut tasuta ei jaga.
Mis neil seda küll põhjustada võiks? Ise kahtlustan kroonilist kõhukinnisust :)