Päriselt ka, kõik selle, mida seal dokumentaalfilmis blondiinindusest näidati, olin juba eelnevalt filmiarvustustest ära lugenud, ja rohkem kui kahe lause jagu seda polnudki. Tõsi, üks blondiin seal töllerdas küll söögi alla ja söögi peale - Mart Sander. Aga temast allpool.
Millegipärast tundus mulle, et antud kamp peaks justkui oskama dokkfilme teha. Algus oligi paljutõotav - iseloomulikumad kaadrid omaaegsetest filmidest, ampluaade lühikokkuvõte ja, nagu kirss koogi peal, justament tolle teemaga süvitsi tegelenud venelasest filmikriitik, kes tegi ilusti puust ja punaselt selgeks, et nn isamaasõja näol on tegemist mitte kultuurilise, vaid puhtreligioosse nähtusega, mida saabki ainult klišeedega kujutada ning seetõttu on kogu seda sõjavärki parem üldse mitte torkida. Väga ilus. Sellepeale olekski film võinud ära lõppeda.
Aga kussa sellega. "Dokumentaalfilm" alles selle koha peal peale hakkaski.
Millegipärast oli "dokumentalistidel" vaja kunagised N. Liidu teenelised fašistid kuhugi Läti mõisa kokku ajada ning korraldada kodanik Sanderi konfereerimisel täiesti nilbe üritus koos kinematograafiliste teenete auhindamisega. Vot selle koha peal tundsin küll, et tahan toolist läbi vajuda - nii kuradi piinlik hakkas :( Õnneks suutis enamik näitlejaid rumalast olukorrast kõrgemal olla ja naljagi visata.
Seepeale tuli "dokumentalistidel" kenjaalne idee - aga mis oleks, kui hakkaks kunagisi "fašiste" täiesti varjamatult peetima - äkki tunnistavad, raisad, ikka üles, et neil on piinavalt häbi kunagiste ideoloogiliste möödalaskmiste pärast? Öövalvurina leiba teeniv ja muidu ka elus kergelt kibestunud Uldis Lieldidžs läkski " lõhki" ja hakkas ennast õigustama - et tal ikka olnud ka omad ettepanekud, mida stampides kinniolevad režissöörid kunagi ei arvestanud, et oma filmides ei olevat ta kunagi inimest sihtinud (hiljem tuli välja, et papi lihtsalt ei mäletanudki enam, mida ta täpselt mängis, ega isegi mitte seda, kui mitmes filmis). Tundsin, et ka põrand on liiga pehme ja ma lõpetan oma vajumise meie pealinna peatselt valmivas metroos...
Lõpuks tuli ikka välja, et intriigi üles keerutada ei õnnestunud ning balti näitlejad ikka vist ei ole selles väga otseselt süüdi, et meie rahvaid kunagisel suurel kodumaal fašistideks sõimati. Sellest, miks vahepeal pronksiöö kaadreid näidati, ma tegelt ei saanudki aru.
Samuti ei õnnestunud üheski näitlejas salajast pärisfašisti tuvastada, veel vähem panna neid kahetsema, et nad omal ajal niiöelda saadana sigidikke mängisid. Minuarust oli väga hea tsitaat ühelt saksa päritolu näitlejalt: "See, mida ma mängin, on täielik jama! Midagi niisugust pole kunagi olnud! Aga mulle makstakse selle eest kuradi hästi..."
Minu arust ei saa näitlejalt nõuda, et ta enda kehastatavasse rolli kuidagi ideoloogiliselt suhtuks. Hea näitleja suudab mängida ükskõik keda. Sest see ju ongi tema töö. Selle eest ta palka saabki, et on laval hoopis keegi muu kui päriselus. Aga noh, kui dokumentalist on mingis oma isiklikus mõttestambis kinni, siis kipuvad mistahes fundamentaaltõed oi kui kergesti ära unuma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar