Ilmast

Kuna ma ühtki Ilma-nimelist tütarlast kahjuks veel ei tunne, siis kirjutan sellest, mis praegu väljas toimub.
Kodust jaama saamine oli tõsine tsiviilkangelastegu, ullem sport kui 40 kilti rattaga vastumäge. Niipalju vedas, et tuul oli tagant - garaažide vahelt välja keerates viskas mõneks hetkeks tuule vastu ja sellest piisas täiesti, et prillid lund ja vett täis lüüa.
Sodi, mida alla puistati, oli küll lume välimuse, kuid vee konsistentsiga - mis küll ei seganud sel suvalise pinnaga kokku puutudes silmapilkselt jäätumast. Nii et tee Sordist Jõgevale, ehkki küll lahti lükatud, oli padulibe. Lisaks hakkas poole tee peal tunda andma veider häda - pükste tagumine külg jäätus ajuti, siis sulasi jälle, sai uue sahmaka ja läks aiva märjemaks :(
Ma ei ütleks, et need 10 minutit, mis ma perroonil rongi ootasin, kuuluksid mu elu mugavaimate hulka. Aga inimesed, keda ilmselt vaevas sama häda mis mindki, tegid endale keksides sooja, rapsisid riietelt lund, mis küll maha tulla ei tahtnud, ja itsitasid täiesti sundimatult nii enda, üksteise kui peamiselt olukorra üle :)
Ainult viis minutit hilinenud rongi esiklaas oli nii paksult jääs, et mul tekkis kerge hirm, kuidas seesugune küll kohale jõuab. Õnneks meenus, et rongil on vähemalt rööpad, millelt kraavi sattumine tahab tegelt tõsist ettevõtmist. Aga ülearu kiiresti ta ei kimanud küll.
Nii mee siis logistasime tsuhh-tsuhh Tallinna poole, kuni Aegviidus kõlas lõpuks MAYDAY: "Lugupeetud reisijad, rong jääb siin seisma, kuna ees on takistus. Edasiliikumise aeg teadmata".
Nonäis, millegagi meid tõenäoliselt siit siiski minema pukseeritakse. Ja paistab, et siin rongis on peale minu veel karjakaupa blogijaid, näiteks Tarmo ja Tibutriin (lehva-lehva :))