Tiit Hennoste laulab Postimehes reekviemi paberajakirjandusele, laiemas mõttes aga kogu ajakirjandusele sellisena, nagu me teda (seni veel) tunneme. Seepeale tahaks tsiteerida üht teist õhumüüjat, Goldratti - "Suurepärane, kuid mitte piisav".Hennoste on muidugi elav klassik ning tunneb tõepoolest peensusteni, mismoodi kirjutada häid, tasakaalustatud ja väärtuslikke uudiseid. Kuid mis mind on alati häirinud - Hennoste puhul vähem, tema kolleegi Pulleritsu puhul rohkem - härrased näivad arvavat, et ajakirjandus koosnebki ainult uudistest, kommenteerimine või, hoidku jumal, isikliku seisukoha omamine pole ühele õigeusklikule leheneerile enam hoopiski seisusekohane ja viib ta vältimatule patuteele.
Erilise kummastusega lugesin lõiku, kus Hennoste kurdab ajakirjanduse žanririkkuse väljasuremise üle. Sedepeale tahtnuks kohe kõva häälega karjuda: aga seltsimehed, mitu reporterit te kõigi nende aastate jooksul siis välja olete koolitanud? Ja kui olete, siis mille kuradi pärast ma nende tööd lehti lugedes ei märka? Või panevad teie endi väljakoolitatud toimetajad sihukesele mitteortodokssele sigatsemisele juba eos käe ette?
Huvi pärast viskasin pilgu ka materjalidele, mille järgi tänapäeva Alma Materis verinoori kirjatsurasid stantsitakse. Mnjah. Kui ma õigesti aru saan, siis uuemal ajal on kasutusele võetud vaid kaks õpikut: Hennoste enda "Uudise käsiraamat" ja Pulleritsu "Ajakirjanduse põhižanrid", neile lisaks kaks õppevahendit, "Uudise töövihik" ja "Uudis. Olemuslugu. Juhtkiri: õppevahend ajakirjanikele" ning gümnasistidele mõeldud "Meediaõpetus". Juhan Peegli "Reporteri käsiraamat" on pärit aastast 1971, Rein Siku "Kümme juhtumit, mis vapustasid reporterit, ehk, Kuidas kirjutada head reportaaži" on... Noh, eks me kõik ole kunagise tippajakirjaniku veel mitte tippu jõundnud järeltulija kirjatükke ka lehest lugenud.
No mida me sellelt baasilt siis tahame? Et Hennoste kasvandikud suudaksid netistumise väljakutsetele paindlikult reageerida? Et Pulleritsu jüngrid suudaksid oma lugudesse panna seda, mille lugemiseks tellijad järjekorda võtavad - oma hinge või siis vähemalt omapärast vaatenurka? Et kogu see kamp suudaks sünteesida uusi žanreid, teha lugejaga sümbioosis uut ajakirjandust?
Nii nad välja suridki.
Kurp.
Doktor Baarmäni positiivne programm? Olemas, aga sellest mõni teine kord :)
Aga seda tahaks küll näha, kuda netti maksustama hakatakse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar