Raju sünnipäev

Eelmäng oli eile, peategelasteks kümmekond meetrit väga tihke lumega sissesõiduteed ning üks lumevangis auto. Kuna mul oma Nissani lumeläbivuse osas illusioonid puuduvad, otsustasin probleemile läheneda labida abil. Ilm oli ilus, päike siras, lisaks veel mõõdukas füüsiline tegevus värskes õhus. Kuni umbes poole distantsi peal käis seljast üks nõksakas läbi. Oma röögatust ma ei kuulnud, kõrvaklapid olid peas :)
Tänane sünnipäev oli seega väheseltskondlik, kuid see-eest vürtsikas - arvestades vandesõnade hulka, mida iga selgroo painutamist nõudev tegevus mult hetkel nõuab. Õnneks ei saavat mulle väidetavalt ka helistada - õnnitlemishimulised sugulased pidid pruukima minu proua emme telefoni, ülejäänute kohta andmed puuduvad. Niipalju siis EMT-i tänaseks lubatud poole hinnaga kõnedest, vähemalt selle SMS-i toimetasid nad mulle kohale :)
Kõige krooniks kinkis Andra mulle lihasööja-lille. Pilt tõmmatud Wikipediast.

Nokia sünkimisest ja mobladest üldse

Piiritu kurbtus ja kaastunne haaras mind, kui lugesin Offfi saagat 5070-ne sünkimise teemadel. Ja respekt - Offf on juba nii vana mees, et mäletab veel, kuda IR-ühendus töötab :) Minul, tuleb tunnistada, pole veel ühtki seadet selle imekanali kaudu paaritada õnnestunud. Nokia 6021-l, mille kunagi ühe sooduskampaania ajal ostsin, töötab sinihambaühendus korralikult ning PC Suite ja Outlook süngivad valutult. No ok, peaaegu valutult - sünnipäevameeldetuletused pannakse vaikimisi kisama eelmisel päeval kell 23.45, mis ei ole teps mitte öörahu huvides. Muide, kahtlustan, et Offfi topeltkontaktide jama tuli sellest, et üks komplekt istus tal SIM-il, teine aga tõmmati telefoni mälusse.
Kokku on mul olnud kaks Nokiat, neist eelmine oli igikestev 5110, mis, kui ta veel surnud ei ole, töötab vist vanas töökohas siiamaani (seal nad juba naljalt midagi minema ei viska:)). Siis oli kaks Ericssoni, viimane juba Sony Ericsson, mis läksid sõna tõsises mõttes lolliks - tarkvara jooksis kokku. Päris kõige esimene oma telefon oli ka kõige vingem - Philips Twist, mille ostsin 1999. aastal. Tollele käis veel SIM koos selle suure kaardiga sisse, ekraan aga oli üherealine. Oijah, olid ajad :) Kusjuures vinge oli too tellis selle poolest, et pidas vastu ka kõige kurjemale loopimisele ning püsis levis ka kõige tihedamas metsas ning sügavamas keldris.
Aga miskit pole parata, hetkel käivad neelud jälle uue telefoni järele. Kes oskab soovitada? Üle 3 000 raha välja käia ei taha. Bluetooth on kohustuslik, HSDPA tuge selle papi eest vist ei saa (kui saab, võtan tänuga vastu). Kuna mp3 mängija tahab ka väljavahetamist, siis võiks uus telefon juba ka normaalset saundi mängida. Üks gigane MicroSD kaart on mul ka üle, nii et toda peaks ka saama kuhugi susata. Kaamerat ei pea olema, aga kui juba, siis olgu korralik. Helistada peaks ka saama muidugi :D
Pilt on pätsatud Nokia veebi veateate lehelt, tekst on seal samaväärne :)

Needid ja sokid

Täna kodu poole sõites jäin silmitsema üht needitud noorsandi. Okei, sellest, et tal kaks teravaotsalist neeti alumisest mokast välja turritas, saan ma veel kuidagi aru. A mismoodi näeb logistiliselt välja samasuguste teravaotsaliste neetide kandmine teksade tagataskul? :) Kõndida pole vist väga vigagi, ent mis saab siis, kui jalg ära väsib? Oleksin seda ka tema enda käest küsinud, aga death metal tema kõrvaklappides oli seesuguse volüümiga, et tõenäoliselt poleks ta mind ka pärast klappide eemaldamist mõnda aega kuulnud.
Ja teine looduse müsteerium: mil viisil suudab lift säilitada spetsiifilist pesemata sokkide lõhna, kui nimetet haisutekitajad sellest juba ilmselt minuteid tagasi lahkunud on? Kusjuures minu omad ei haisenud, ma pärast kodus kontrollisin :)

dr Baarmäni suur viirustõrjetest

Ja siit ta tuleb, doktor Baarmäni suur viirustõrjetest, 100% subjektiivne, 50% vähem fakte ;) Testimisel on kasutatud Prantsuse Sõltumatu Laboratooriumi patenteeritud metoodikat.
Võistlustulle asusid 12 maailma parimat viirustõrjelahendust (ok, tegelt lihtsalt need, mida ma läbi proovida viitsisin), muljed on (suvalises järjekorras) sellised:

1. McAfee. Ei tahtnud hästi installeerudagi. Viiruseid ka üles ei leidnud, küll aga kustutas ilma luba küsimata paar vajalikku faili. Saast.

2. ClamWin. Tasuta, vabavara, kiire ja asjalik, sai kätte kaks viirust. Jama, et reaalajas kontrollib ainult postkasti, masina skännimiseks peab käsitsi käima lükkama. Parem ikka kui mitte midagi.

3. AVG. Kah tasuta, selle kohta üllatavalt asjalik, testmasinas püüdis kolm viirust kinni.

4. Avast! Ka tasuta. Seni pole midagi avastanud, võib-olla pole ka midagi avastada olnud.

5. TrendMicro. Päris hea, vähemalt niikaua, kuni trial kestis. Blokeerib osa IE funktsioone, ei salli minut.ee-d

6. Kaspersky. Ressursikasutus oli normaalne, eestikeelne kasutajaliides. Andis õige mitu valehäiret. Arvutist lendas välja sellepärast, et mängis rootkitti.

7. BitDefender. Tore oli see, et pistis kisama ka siis, kui mõnelt veebilehelt pahatahtliku skripti leidis. Ei meeldinud, et kippus ise faile kustutama, samas oleks seda vist kusagilt tuunida saanud.

8. Norton. Keeras mul arvuti seaded tuksi, lülitas tulemüüri välja ja tagatipuks kustutas kaks olulist faili ära (need ei olnud viirused!). Eestikeelset kasutajaliidest ei ole ega tule (kohaliku edasimüüja aastatagune kinnitus).

9. Webroot. Saast, kommentaarideta.

10. Prevx. Hypponeni kolmas soovitus pärast NOD32-te. Tundus, et on päris tubli, minu jaoks ei sobinud, et kippus minu eest liiga palju ise ära otsustama. Samas tavakasutajale ju hea variant.

11. NOD32. Hypponeni esimene soovitus päras oma firma toodet. Sellest ei saanud arugi, et ta arvutis toimetab, samas statistika järgi on pahavara püüdmisel väga tubli.

12. F-Secure. Väga hea tarkvara, hiiri, ptüi, viiruseid püüab ka väga hästi. Tekitas nostalgialaksu: pärast paigaldamist tundus, et aasta on jälle 1996 ja arvutiks Pentium 120. Tulemüüri lülitas, tõbras, ka välja, ega lasknud mul mobiilse interneti ühendust kinni panna, väites, et miskine pahavara üritab muuta sissehelistamisteenuse seadeid. Kahe päeva jooksul läks arvuti siiski tunduvalt kiiremaks, väljalülitamisega oli ka mingi kamm, ükskord oleksingi veel töötava arvuti kotti pistnud…

Oma isiklikku või ettevõtte arvutisse soovitab dr Baarmän selliseid tõrjujaid:
1. NOD32 - raha eest parim
2. AVG - tasuta tõrjujatest parim
3. TrendMicro - sobib suurde firmasse, kus laisk adminn ja palju lolle kasutajaid
4. Prevx - sobib firmasse, kus üldse adminni ei ole
5. F-Secure - töötab väga hästi firmas, kus raha ja ressursse kokku ei hoita.

spaces.live.com ja minut.ee anomaaliad

Tea, kas mina olen ainus, kes Firefoxiga mõnd http://spaces.live.com/ veebiruumis asuvat blogi lugeda püüdes Windowsi serverilt vastu hambaid saab? Foorumid ei oska ka midagi tarka kosta, peale ühe viite, et vanemate Firefoxi versioonidega pidavat jah probleeme olema. Nomaitea, FF 3 beetat mul jah ei ole, aga 2.0.0.12 peaks ju kärama küll? Kusjuures vahet pole, nii Windowsi kui Linuxi all annab sama veateate. Samas just vaatasin, Konqeror näitab. Operat pole veel proovinud :) Aga no eks spacese vendade põhiline sõpruskond ole nagunii Live ID külge needitud, nii et pole minusugustel vaja nende ruumis töllerdada midagi :p

Kui Microsofit ja Mozilla vastasseis on teatud mõttes isegi loogiline, siis sellest ma küll sotti ei saa, millega vaene kodumaine minut.ee on ära pahandanud japside viirustõrjetootja TrendMicro? Sortsus ei paista küll midagi kahtlast olema, vaata kustküljest tahad. Olen seda Report nuppu ka mitu korda vajutanud, aga seni, kuni TrendMicrol jätkub veel jaksu mind lollustest eemal hoida, ma minut.ee-le ei pääse...

Teine järjekord liigub ALATI kiiremini

Seda Etorre'i tähelepaneku nime all tuntud Murphy seadust õnnestus eile järjekordselt kogeda Sõle tänava säästukas. Tipptund, kõik neli kassat töötasid (Tallinna oludes on see haruldane loodusnähtus). Valisin saba, mis oli täpselt ühe inimese võrra kõrvalolevast lühem.
Sissejuhatuseks konfiskeeris üks kullipilguga onkel minu ees seisva teise onkli ostukäru. Seda ettekäändel, et käru olla tal riiulite vahel uidates vahetusse läinud. Käruärandaja väga ei protestinudki, vaid sööstis riiulite vahele oma käru ja kaupa otsima. Rõõmuhõisetest oli hiljem kuulda, et leidis ka :) Järjekord liikus edasi mis mühises.
Kuni kassanäitsik, olles kõik tolles ärandatud ja taasleitud kärus olnud kauba kassast läbi löönud, korraga kahe käega peast haaras ning palus kõik juba kilekotti pakitud nänni talle tagasi anda: "Ma ei näinud, et te maksate kaardiga ja vajutasin kogemata sularahas tasumise nuppu! Ma pean nüüd kogu kauba tagasi ostma! Palun väga vabandust!" Ja lõigi kogu nänni uuesti kaks korda kassast läbi - kõigepealt tagasi ostes, seejärel uuesti müües. No ja seda nänni seal ikka oli...
Mina oma nädalavahetuse närimisstaffi kolm korda lindile lappama ei pidanud, sest torkasin oma kaardi demonstratiivselt kaardilugejasse kohe, kui ta oma triipkoodilugejat piiksutama hakkas, kuid minu järelseisja kuulis jälle hädakisa: "Oi, te tahate sularahaga maksta! Ma vajutasin juba kaardimakset! Ma pean jälle kõik tagasi ostma! Palun väga vabandust, meie uus tarkvara on niisugune..."
Uvitav, kas kassatibi oli natuke ohmu (pealtnäha nagu ei paistnud) või oli keegi keenjus tõesti ärinud säästukale kassasofti, mis ei luba makseviisi parandada? Ja kas see keenjus mõnikord IRL poeskäimise ja kassandusega ka vahel kokku on puutunud? Kviitungi peal igatahes tarkvaratootja kohta märge puudus, küll aga oli seal ohtralt kirjavigu nii kaupade kui ka Säästumarketit opereeriva firma nimes ja rekvisiitides :)
Siit moraal: ära vali lühimat ega eeldatavasti kõige kiiremini liikuvat saba - järjekorrafatalism on see, mis sind kõige kiiremini kassast läbi viib.

Veider kant see Pelgurand

Ütleme ausalt, tegemist ei ole Tallinna eliitrajooniga. Ehkki asukoha poolest võiks - eelmise Wabariigi ajal see siia ja Koplisse juba kavandati. Realiseerida jõuti paraku vähe, mõningase ettekujutuse saab vast vaid Sirbi tänava kandi paarismajadest. Üldiselt aga lokkavad siin hruštšovkad, sekka mõned kvartalid stalinismi ja 80-ndate alguse tellisarhitektuuri pärleid.
Elavad neis majades õnneks enamasti toredad inimesed, kuid tundub, et paljusid nende seast pole elu just hellitanud. No ja eks nad ürita siis elule samaga vastata - kes lõhub bussiooteputka klaase, kes sodib seinu, kes aga on suisa mõnuainete küüsi langenud. Ühesõnaga, pimedas üksi ma siin liikuda julgen (kaalukategooria õnneks lubab:)), aga auto jätan küll akna alla verd tilkuva südamega - vanal Passatil löödi esimese tunni ajaga küljeklaas sisse ja rabati makipaneel ära. Eks ma ise olnud loll ka, kesse käskis paneeli ette jätta...
Seda kummastavam on näha, kuidas mõne sellise mitte just esimeses nooruses tellismaja ees pargib suht uuenda seeria Mercedes või tuttuus Lexus. No ja siin on muidugi koht, kus minu rikutud fantaasia tööle hakkab. Kas tõesti jäi pärast vinge sõiduki soetamist parasjagu niipalju üle, et endale odavamas linnajaos kaks tuba osta/üürida? On see tööauto (milline on sel juhul töökoht? :p) Või käiakse siin lihtsalt tädirannas? Nii palju põnevaid, vastamata küsimusi :)

Ära usalda MSN-i olekuteateid!

Läksin õhtul kella kuueks Üritusele ja jätsin arvuti reedel ülesvõetud videot konvertima. Kopete jäi muidugi kah tiksuma.
Messengeri linuxi aseainetest tundub Kopete kõige käepärasem, ülejäänutel on, ühel üks, teisel teine viga küljes. Eks Kopetelgi ole omad kiiksud. Näiteks ei saa väljaloginud kasutajale sõnumeid saata, automaatse sisselogimisega on ajuti probleeme ja mõningaid käsklusi ta lihtsalt ei kuula. Näiteks kipub ta mu pilti ja olekuteadet mitte näitama, ehkki vastavad seaded kõik ilusti sätitud.
Ühesõnaga, kui ma olin juba pool tundi Üritusel ära olnud, nägi Andra, et ma olen rõõmsalt Online, ja hakkas Muret kurtma. Mitu korta kurtis, ja kui ma ikka ei vastanud, siis solvus ja läks muid asju tegema. No ja kui ma Ürituse järelkajalt kergelt õllesena kodu poole siirdudes talle helistasin, oldi toru teises otsas kergelt tige, et tema Muret ignoreeriti, üks sõna tõi kaasa teise ja lõpuks karjusime teineteise peale päris korralikult. Äraleppimiseks oli vaja ikka kõvasti seletamist...
Nii et, noored, kui kodurahu kallis, siis ärge võtke MSN-i olekuteateid väga tõsiselt ega eeldage, et vastaspool teie sõnumi kindlasti kätte sai :)

Käed eemale Mäsast, kuri Microsoft!

Juba eile vilksatas läbi uudis, et "Microsoft nõuab eestlastelt ligi poolt miljonit krooni" (tõesti, onlaini tibid, kui pressikaid kopeerite, muutke vähemalt pealkirja - jõle nüri on lugeda erinevatest onlainidest nelja täpselt sama pealkirjaga uudist), kuna leidis kinnisvarahooldusfirmast BREM "62 tükki" piraattarkvara. Nõuab siis nõuab, mõtlesin, ega pannudki kohe tähele, et üks neist eestlastest on vana sõber Vello Mäesepp.
No mina olen küll valmis, jalg piiblil, vanduma, et olgu Mäsa hingel mistahes muid patukesi, aga piraatlusest on tema küll puhas nigu lasteaialapsuke. Ma isegi kahtlustan, et ta ei oska õieti arvutitki kasutada :) Ja üldse on ta muidu ka tore tegelane: siiras, südamlik ning erinevalt paljudest teistest Jõgeva poliitikutest ei suutnud mina tema juures hoolimata ligi kaheaastasest kontaktist pahatahtlikkust ega ärapanemise soont tuvastada (päriselt ka muide!).
Oi see oli kurb, kui tal see autojama juhtus ning ta volikogu esimehe ameti maha panema pidi. Nojah, oli küll purjus, aga autot ei juhtinud ju mitte tema, vaid tema sõber, kaine Kalju Andresalu. Ehkki viimane oli nii täis, et enam ei mäletanud, kas ta oli kaine või ei :p
Nii et, Microsofti, pole sul midagi vaja oma rahaahneid haarmeid ilmsüüta meeste taskusse ajada! Ei putu Mäsat! Muidu installin oma arvutist Minesweeperi maha, küll sa siis nutad! :)

Iga asi töötab paremini, kui ta sisse lülitada

Sõbrants (õigemini tema firma) ostis Hirmkalli Aparaadi. Viimane oli koguni nõnda vinge, et spetsiaalne onu tuli Austriast seda seadistama. Aparaadiga oli kaasas hulk põnevaid vidinaid, muuhulgas üks teatud lisadega Canoni kaamera. Millega seoses sõbrantsil mure tekkiski: Hirmkallist Aparaati juhtiv arvuti ei taht Canoniga kohe kuidagi suhelda. Ma ei tea, mis kass sõbrantsi ja tema firma itipoisi vahelt läbi oli jooksnud, aga kaamera tohterdamine usaldati seekord doktor Baarmänile (kes otse loomulikult teab lambist suvaliste Aparaatide hingeelu :))
Mul on tuline kahju, et avastasin Austria onu visiitkaardi Aparaadi pealt alles pärast kaamera käimasaamist, muidu oleksin täiesti tõsise näoga väitnud, et antud probleemi lahendamine pole minu võimuses ning siin on vaja ikka spetsialistist seadistajat. Sõbrantsi tundes lendaks onu hilisele kellaajale vaatamata praegu Viinist Tallinna poole :p
Probleemi lahendus oli iseenesest lihtne: kaamerakarbist tuli võtta installiplaat, susata see plaadilugejasse ning vajutada avanenud aknas "Install->I Agree->Yes->Ok". Canonitega kipub tõesti olema nii, et nad, sunnikud, tahavad XP all installimist ka...

Kindlaim märk depressioonist

...ja ületöötamisest on see, kui jumalasõnakuulutajad sind tänaval kõnetama hakkavad :)
Tragöödia on paraku selles, et oma tülpimusseisundis ei leia sa endas ka mingit motivatsiooni neile nende vääriline koht kätte näidata...
Aga uvitav, miks äsja ameerikamaalt laekunud (ja kohe ka kohaliku keele ära õppinud - väga tubli!) misjonärihakatised üritavad nüri järjekindlusega alustada juttu fraasiga "Kuidas läheb"? Peaksid rikkalikest kogemustest ju teadma, et eestlane vastab sellele instinktiivselt: "Aga mis see sinu asi on?" või, mis veel hullem, hakkabki kurtma, kuidas tal läheb :p

Täppislohakus

Kurat. Pärast kümmet untsuläinud toorikut selgus, et Delli DVD-kirjutaja ei olnud korralikult sisse lükatud. Tegelikult veider - niipalju ta siiski töötas, et osasid plaate luges ja osasid kirjutas ka. Ju siis oli niipalju irvakil, et üks kriitilise tähtsusega bitt läks vahepealt kaduma :)

Väärtuslik tagasiside lugejalt

Täna helistas üks härra, kes ütles oma ameti olevat pensionär. Papil oli mulle anda olulist tagasisidet minu raamatu kohta. Ega mul pole siin midagi kobiseda, ta täiesti ausalt küsis, kas ma ikka tahan teda kuulata. Ja ei tõstnud kordagi häält ega läinud isiklikuks. Mida ma kahjuks enda kohta sajaprotsendiliselt öelda ei saa (lähen kohe nurka häbenema).
Tema kriitika seisnes peamiselt selles, et raamatus on liiga palju pilte, teadmisi seevastu vähevõitu ning hind sootumaks kallis. Võib-olla oleks tal raamatu sisu kohta ka midagi öelda olnud, aga ma vist otsustasin liiga ruttu, et peale ettepaneku raamatu hinda kaks korda kärpida tal muud positiivset programmi ei olnud. Seda jõudis küll ka kurta, et köide olla kole ruttu ära lagunenud, samas uue vastu välja vahetama polevat ta ka nõus olnud, ehkki raamatupood seda pakkus.
Oijah. Ma olen täiesti nõus, et minu küsimused tema erialase asjatundlikkuse ja eelneva kirjastamiskogemuse kohta olid kõige ehtsam argumentum ad hominem. Aga ma tõsiselt loodan, et ma päris otseselt ebaviisakaks ka ei läinud. Ja ma leian, et mu tööaeg võiks siiski olla sisustatud millegi muuga kui heietustega üleüldise elukalliduse ning didaktiliste nüansside teemal. Kui keegi arvab, et saaks paremini, siis toogu mulle niiöelda töötav prototüüp, mitte ärgu õiendagu niisama :)

Linux, Windows ja Mac korraga ehk kesse ikka oma elu keeruliseks teeb kui mitte ise

Sain oma untsukeeratud varukoopia siiski tagasi - selgus, et DVD-plaate, mida Windows ega Ubuntu ära ei tundnud, oli mäkk nõus lugema. Võimalik ka, et Delli enda kribaja on nässus - K3b-ga kirjutatud andme-DVD lugemisega oli samuti probleeme. Samas on mäki oma plaadikirjutamissüsteem kas tobe või ei oska ma seda korralikult kasutada - no mitte kuskilt ei paista, kui palju ruumi salvestatavad andmed plaadi peal eeldatavalt võtavad, ja siis kõhutunde järgi kas lisad või, kui kirjutaja kisama pistab, võtad jälle ära...
Hea on jälle see, et NTFS-i tugi võimaldab mul Ubuntut käitades otse oma Windowsi profiili andmete kallal käia. Hea oleks näiteks Mozillade kasutajaprofiilid Windowsi alla aretada, ei oleks erinevasse opsüsteemi buutides mingit vahet :) Teisest küljest jälle oleks sellega liiga palju nikerdamist, ja kui ma ise võin vabalt Windowsi partitsiooni andmetes sorida, võib seda ka kes iganes... Aitab praegu sellestki, kui ma jagan mõlema partitsiooni vahel oma muusikakollektsiooni.
Tegelikult on Windowsi ka paar mõnusat lisavidinat juurde siginenud. Uue Live Messengeriga tulid kaasa Live Writer ja Live Fotogalerii. Esimesega on jube mugav blogipostitusi teha - proovisin, mitte küll sellesse siin, aga näiteks Wordpressi omassse - piltidega nikerdamine oli hulga lihtsam ja mis kõige tähtsam - isegi koodi ei jäänud mingit läbu sisse... Fotogalerii tõmbasin korraks käima seepeale, kui adminniõigustes installitud Irfan keeldus piiratud õigustega kasutaja all eelnevaid seadeid ja salvestusteekondi meelde jätmast. Kurat, see ei saa olla nii lihtne - kui ma pildi ühe klõpsuga õigeks keeran, salvestub see järgmisele liikudes automaatselt :) Isegi Irfanis, kui ta veel töötas, olid need asjad palju keerulisemad... Miks see hea on? Korrastage ise ühe õhtu jooksul klõpsitud 400 pilti, eemaldage untsuläinud ja keerake püstised kaadrid õigetpidi, küllap hakkate siis niisuguseid pisiasju hindama.
Tõsiselt nunnu oli Ubuntu all see, et Wine oli täiesti nõus windowsipõhise Password Agenti koos minu paroolikoguga käima tõmbama. Veel nunnum oli, et ka igivana Larry 7 läks Dosbox Emulatoriga käima :) Siinkohal pole mõtet lisada, et veetsin nostalgitsedes paar tundi. Täisskoori muidugi ei saanud - paljud nipid ja nõksud on vahepealse rohkem kui kümne aastaga meelest läinud...