Täna helistas üks härra, kes ütles oma ameti olevat pensionär. Papil oli mulle anda olulist tagasisidet minu raamatu kohta. Ega mul pole siin midagi kobiseda, ta täiesti ausalt küsis, kas ma ikka tahan teda kuulata. Ja ei tõstnud kordagi häält ega läinud isiklikuks. Mida ma kahjuks enda kohta sajaprotsendiliselt öelda ei saa (lähen kohe nurka häbenema).
Tema kriitika seisnes peamiselt selles, et raamatus on liiga palju pilte, teadmisi seevastu vähevõitu ning hind sootumaks kallis. Võib-olla oleks tal raamatu sisu kohta ka midagi öelda olnud, aga ma vist otsustasin liiga ruttu, et peale ettepaneku raamatu hinda kaks korda kärpida tal muud positiivset programmi ei olnud. Seda jõudis küll ka kurta, et köide olla kole ruttu ära lagunenud, samas uue vastu välja vahetama polevat ta ka nõus olnud, ehkki raamatupood seda pakkus.
Oijah. Ma olen täiesti nõus, et minu küsimused tema erialase asjatundlikkuse ja eelneva kirjastamiskogemuse kohta olid kõige ehtsam argumentum ad hominem. Aga ma tõsiselt loodan, et ma päris otseselt ebaviisakaks ka ei läinud. Ja ma leian, et mu tööaeg võiks siiski olla sisustatud millegi muuga kui heietustega üleüldise elukalliduse ning didaktiliste nüansside teemal. Kui keegi arvab, et saaks paremini, siis toogu mulle niiöelda töötav prototüüp, mitte ärgu õiendagu niisama :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar