Head uut!

Sobiv tervitus sobivas vormis valige siit.
Ja vältige ebakvaliteetset joovet!

2008 – isiklik kokkuvõte

Huhh. Keegi ei jaksa õhtu otsa järjest süldilaua taga istuda, nii et kasutan pausi väikseks kokkuvõtteks. Ausalt – siin ei ole eriti midagi naljakat ega üldhuvitavat, lihtsalt märkmed iseendale.

Tervis

Miinus 10 kilo. Vähevõitu, aga nüüd on mul nõks käes.

Eelmisega on otseselt seotud umbes 600 kilti rattaga. Mis on ka vähevõitu, kuid kui arvestada, et alustasin nullist ja läbisõit kogunes vähem kui kolme kuuga, siis, nagu ütleb Villu: “Pole paha!”

Majanduskriisist oli niipalju kasu, et spordivarustus läks kõvasti odavamaks, paar järgmist aastat ei tohiks sellega nüüd muret olla.

Gripisüst, tundub, et töötas – tõsiselt haige polnud rohkem kui paar korda.

Kahju, et kohustuslik tervisekontroll sel aastal vahele jäi – oleksin tööandjalt uued prillid küsinud :) Hiirekäsi õnneks veel tunda ei anna, küll aga kael – pisikesed läpakad ja ersatslaiekraan on saadanast.

Töö

Üsna sarnane eelmisega. Tervitused Andresele seal pilvepiiril…

Suurim töövõit – andmebaasi konvertimine latin1-st UTF-8-sse. Rohkem ei taha :s

Suurim prohmakas – üks foorum, millele jäi modereering peale panemata. Tulemus – 15 000 ühikut poolkäsitsi kustutet spämmi. Jah, Offf, see oli seesama S-tähega CMS. Ei, masskustutust ta rajakas ei luba, pidin otse baasi kallale minema. Jah, baasistruktuur on seal samasugune porno kui adminniots, ma parem ei hakkagi mõtlema, mis seal lisaks spämmile veel ära võis kustuda :(

Kaunid kunstid

Parim raamat – loomulikult minu oma :) Tööd ta väga rängalt ei nõudnud, kuid vaeva seda enam – keeruliste tõdede lihtsakskirjutamine on 1 ropp ja tänamatu töö.

Raamatupettumus – “French ja Koulu Tarbatus”. Mitte et raamat ise oleks halb – lihtsalt esimese osaga oli latt nii kõrgele aetud, et oodanuks enamat kui naljakas, kuid siiski suht sisutühi jant. Loodetavasti järgmine tuleb tal parem :)

Kontsert – Carmina Burana. Oi mulle meeldib kui ladina keeles lauldakse :)

Plaat – Raua needmine. Tellisin otse bändi käest, juures oli ka DVD kontsertsalvestusega ning bändiliikmete pildid lumises metsas tõukekelguga. Nii nunnu :)

Muusikaline vaheldus – Aafrika :) Näiteks niisugune:

Film – otse loomulikult Mamma Mia!

Poliitika

Teeme nii, et vähemalt täna õhtul siin ei ropenda :)

Sõbrad

On jätkuvalt toredad ;)

Sellel positiivsel noodil võikski käesoleva lõpetada.

Kingikott blogisõpradele

Et on kingituste jagamise aeg, ei saa ma neist ilma jätta ka oma lemmikuid blogimaailmas. Readeri nimekiri on pikk, nii et ärge solvuge, kui keegi siit praegu välja jääb. Reaalilma tuttavatega on mõistagi veel eraldi jutt.

Muide, niikaua kuni siin kingijagamine käib, võite temaatilise musa mängima panna:

Larko fenomen käib mul ausalt öeldes üle mõistuse (võimetest ma ei räägigi). Nii väljapaistvat tegelast millegi muu kui virtuaalõllega meeles pidada oleks muidugi sulaselge nöökimine. Mõtlesin küll, et lasen mõned rekkatäied kohale ka saata, aga mine tea, mis toomise käigus juhtuda võib. Nii et las maestro parem ise valib. Ega tal kaugele niikuinii viia ei ole.

Offf vajab kindlasti üht toredat teenust, mis põhitegevust maha magada ei lase.

Krokule tahaksin meelde tuletada, kust me kõik tuleme ja mis meid motiveerib. Ja et elus on nii palju ilusat: loodus, loomad, taimed…

Absulutely Fabulous ärgu muretsegu – otse loomulikult moodustavad hobused, alkohol ja sõiduvahendid täiesti nauditava kompositsiooni. Loomaarmastajale meeldib kindlasti temaatiline pildikogu.

Piirsalule kui Moskva mehele kulub ära üks tarvilik kaart, mille järgi saab sõita ühte pealtnäha täiesti tavalisse kaminapoodi. Aga kui klikkida sellesama kaminapoe ikoonil, hakkab igasuguseid asju juhtuma :)

Ekstaole on end alati eksponeerinud tubli koduperenaisena, seega kipuks automaat soovitama galeriid imekaunitest lauakatetest. Või siis lihtsat kalkulaatorit, mis talle puust ja punaselt selgeks teeb, kui palju ta mitte ainult Eesti blogijate silmis väärt on. Ah, mis, tegelt ma tean küll, millest ta unistab :)

Kaja oskab kindlasti hinnata väsimatut abilist, kes kodu korras hoiab ja kassi kantseldab.

Mida kinkida Materialistile, kel niigi kõik olemas või vähemalt hiirekliki kaugusel? Eks ikka selle korteri võti, kus raha vedeleb :) Õnn teatavasti pole mitte rahas, vaid selle koguses.

Oma lemmikule Kirjatsurale kingin ühe oma teise lemmiku, et ta kuubikuhuumorit ikka täiel rinnal nautida saaks.

Leheneeger, sulle ma kingin ÄP-lt pätsatud fotogalerii meie ühise lemmiku kaunist kodust :)

Tarmo, ma kardan, et ma pole ainus, kes sulle seda lugu saadab, aga küllap sind kusagil mujal ka meeles peetakse :)

Rambu kui kõva majandusmees armastab kindlasti igasuguseid graafikuid.

Rahva Oma Kaitse vähenõudlikud mehed lepivad vast ühe tagasihoidliku jõulunapsi ja kena jõulupraega:

Mis tuletab mulle meelde, et võluvale Punapeale meeldivad seevastu tugevad ja enesekindlad, ent samas romantilised mehed.

Erik Puurat Keskkonnaabist rõõmustab kindlasti veel üks roheline tehnoloogia.

Pärast seda, kui WTF pillid kotti pani ning I&I lõplikult ära pöörasid, jäi Eesti blogimaastik kuidagi… kuivaks. Kuni tuli McSylt, kes võimsa tungrauana uumoritaseme uutesse kõrgustesse tõstis ning elava klassiku tiitlist võimsa buldogihaardega kinni ampsas. Ei ole vist liialdus öelda, et selle mehe mõnekuine produktsioon teeb nii kvaliteedi kui kvantiteedi poolest mäekõrguselt ära võimsale koguteosele “Saksa algupärane huumor” (Lepizig 1998, 24 lk, kõva köide). Ent tõeline meister leiab kindlasti ka amatööridelt midagi õppimisväärset.

Neid, kes vitsa peaksid saama, ma parem siia kirja ei pane, samuti mitte neid sõpru, kes eelistavad jääda anonüümseks või kellega saab kinke-tervitusi vahetada ka reaalelus.

Kaunist jõuluaega ning ärge endale ülepuhkamise ja vedelikupuudusega liiga tehke!

Jõgeva maavanem, see üks ja ainus

Vaatasin mina võrgust neljapäevast Jõgeva maakonnalehte - iseenesest ju tore, et kibekiirel aastavahetuse ajal on selle peamiseks esiküljeuudiseks kohalike raamatukogutöötajate tunnustamine. Ei, raamatukoguhoidjad on väga toredad inimesed, mina küll arvan, et seda tööd ja eeslikannatust, mida mina neile olen põhjustanud, ei korva õieti miski :)

Ja kes on siis Jõgevamaal lõppeva aasta esiraamatukoguhoidja? Ei mingit kahtlust:

Kui teiste kategooriate puhul oli nominente mitu, siis Sõber Ida saaja kandidaate oligi ainult üks.
“See ei tähenda, et meil sõpru vähe oleks, vaid seda, et maavanema teened raamatukogude ees tunnistati nii ülekaalukateks: ta on aidanud tõsta raamatukogutöötajate eneseväärikust, raamatukogusid mitmel viisil aidanud ning kinkinud meile ka enda kirjastatud raamatuid,” ütles Siiri Õunap.
Eilegi jagas maavanem raamatukogudele vastilmunud “Kalevipoja kodupaiga aabitsaid” ning tunnustas paljusid raamatukogutöötajaid maavalitsuse aukirjaga.

Ei, liiga tagasihoidlikud olete te seal Jõgevamaal! Nii kõva mees kui Aivar Kokk väärib vähemalt ratsamonumenti Laiuse mäe otsas! Ammu oleks aeg juba!

Muide, kurjad keeled räägivad, et maavanema aastalõpuball toimub seekord Tartus, algul Volgas, hiljem Vanemuise kontserdisaalis. Õige kah - mis sinna Jõgevale ikka töllerdama ronida, saab otse kodunt tulla ja koju minna kah. Hulk bensiini jääb põletamata.

Ülivõimas ja supertõhus spämmifilter

Jah, paistab, et paljud kohalikud eesrindlikud ettevõtted, nende seas nii pangad kui telekomifirmad, müügi- ja haridusasutustest rääkimata, on oma firmasse paigaldanud uue, ülitõhusa ja supervõimsa spämmifiltri.
Uus tehnoloogiaime peab kinni kogu saasta, mis normaalset töötegemist segab, ei vaja täiendavat konfigureerimist ega spetsiifilist tarkvaraplatvormi. Seesinane spämmifilter on ühilduv mistahes meilikliendiga ning filtreerib ühtviisi tõhusalt nii eesti-, hiina- kui mistahes muukeelset spämmi.

Tehnoloogiaspioonide andmetel tuntakse imevidinat koondime all EVVVR, lahitseletatult siis Ei Viitsi Vaadata, Vastamisest Rääkimata. Tööpõhimõte on lihtne, kogu filtreerimisprotsess toimub lõppkasutaja tasandil. Ära jäävad ohtlike linkide klikkimised ja ohtlike manuste lahtikakkumine, kuna kirjad jäävad avamata kujul turvaliselt sisendkausta. Ja seal neid keegi kurat ka enne ei näpi, kui vihane klient või ülemus üle ei helista :)
Erinevatel hinnangutel säästab EVVVR kuni 80% tööaega märksa kasulikemateks tegevusteks (mis need siis ka iganes ei ole) ning litsents ei maksa midagi. Mingitest segastest ekspordipiirangutest tulenevalt saavad riigiasutused kasutada vaid piiratud versiooni, mis lubab neil kirju avamata hoida vaid kuni 30 päeva.

Ise tahaks küll oma Outlookile lisapluginat, mis pärast kirja väljasaatmist lisaks automaagiliselt ka kalendrisse meeldetuletuse, mis 25 tundi pärast saatmist käseks adresaadile helistada ja üle küsida, kas ta mu kirja ikka kätte sai ja kui ei saanud, siis äkki ta viitsib seda otsida oma rämpspostikaustast nimega Inbox.

Kuidas rahuldada kättemaksuhimulist klienti

Mida teha kliendiga, kes tõenäoliselt on teenindajat valesti kuulnud, kellele on kolm korda üle selgitatud, kuidas asi töötab tegelikult, mitte nii, nagu tema nüüd endale ette kujutab, ning kes ikkagi jaurab, et talle esitatavad nõudmised on ebaõiglased ja diskrimineerivad ning on jätkuvalt tige, et teda valesti informeeriti?

Aitasin tüdrukutel hajameelsele pedandile viisaka vastuse kirjutada, kuid kange kiusatus oli saata hoopis selline teade:

"Käesolevaga teatame, et süüdlane on välja selgitatud ning Teile väärinformatsiooni jaganud töötaja on vallandatud. Arvestades, et ta mees jäi töötuks juba kolm kuud tagasi ning neil on ülal pidada neli alaealist last, on pikaajaline sissetuleku puudumine talle loodetavasti piisavaks õppetunniks.
Palume vabandust Teile tekitatud ebamugavuste pärast ning loodame, et sarnased juhtumid enam ei kordu.
Häid jõule Teilegi!"

Julm muidugi.
Õnneks ma ei teagi, kes selle kõne vastu võttis, ja tegelikult ei huvita ka :)

Puhas install - viimast korda (vist)

Vanasti, kui rohi oli rohelisem, talvel sai veel kelgutada ning mehed olid tõelised mehed, tehti täisläbustatud Windoozaga lühidalt: dokumendid plaadile, partitsioon maha ja uuesti peale, formatt, install. Paar kuud pärast seda lippas nagu noor kits, siis aga hakkasid jälle igast troojad ja muud putukad külge, trialid lõpsid kätte ära ja tagatipuks pistis ka Windows ise vigisema, et hangitagu ometi legaalne koopia :P Mispeale tuli tsüklit muidugi taas korrata. Seda enam, et registripuhastus, kõikide ajutiste failide killimine ja ketta defragmentimine võtsid tavaliselt rohkem aega kui clean install.
Windows ja muu külgehaakuv on mul juba aastaid legaalne ja isegi mängud, häbi öeldagi, on puha raha eest ostetud (no kes oleks veel kümme aastat tagasi seda uskunud, eksole), kuid mõned vanad harjumused on visad kaduma. Nii et kui igasugused käivitusprotsessid hakkasid venima nagu majanduskriisieelne teenindustöötaja, rakendused hakkasid andma veidraid erroreid ning lisaks oli mul nagunii plaan ketast veidi ümber jagada, otsustasin teha vana äraproovitud clean installi.
Tundub, et viimast korda.
Alustasin nädal tagasi, esmaspäeval. Varukoopiatest - neid tuleb niikuinii aeg-ajalt teha. Eks muid asju tulnud vahele ka, ja kui 80 GB plaatidele ja välisele kõvakettale paigutet said, oligi juba neljapäev käes. Lõpp oli eriti jube - Delliga kaasa pandud Roxio, vana tõbras, otsustas viimase kahe DVD juures, et 0,6X kiirus käib talle küll, ja tegi kumbagi plaati kaks tundi :s

Install iseenesest läks kiiresti ja valutult - kõige aeganõudvam ja vaevarikkam kogu protsessi juures oli installikate kokkuotsimine ja IT-osakonna käest puuduolevate väljapeksmine. Draiverid olid kah alles paar kuud tagasi Delli juurest pakina alla laaditud, nii et pildi ette ja võrgu püsti sai vähem kui tunniga.
Reede hommikuks oli puhas Windows peal.
Täna on meil esmaspäeva õhtu ja ma sikutan siiamaani kõikvõimalikke täiendusi ja puuduolevaid programmijuppe.
Kes teinud on, teab küll, mismoodi see välja näeb. Kõigepealt teatab Windows Update, et sul on vaja alla laadida miljon täiendust-parandust ning Service Pack 3. Ja kui sa ütled talle, et jah, tehtagu, siis miljoni asemel tõmbab ta ainult kaks - need, mis kontrollivad, kas sa ikka oled Billile oma papi korralikult ära maksnud. Ja isegi kui oled, siis ülejäänutest võid ikkagi suu puhtaks pühkida. Ei, alla ta nad muidugi tõmbab, isegi tervelt kolm korda, kuid ilmselt ootab kas sobivat kuuseisu, Billi dabrood või kurat teab mis protsessi sulgumist, enne kui allatiritud paketid sobivaks tunnistab ja neid paigaldama asub.
Mis aastal IE7 välja tuli? 2006. aasta algul? Minu sama aasta lõpul ostetud arvuti installikas paigaldab rõõmsalt vana ja bugise IE6-e, millega ma pean siis netti ronima ning täiendused ja Firefoxi installika alla sikutama, ise sealjuures arvata püüdes, mis sodi ma sealt veel kõik kaasa saan. Firefox oleks nagu teisest maailmast - andsin talle vana profiili täiega alla ja umbes viie minuti pärast oli mul oma käe järgi sätitud brauser tagasi, järjehoidjad ja salvestet paroolid samuti.
Millalgi õhtupoole sai ka Updater pärast arvukaid uuestitõmbamisi ja restarte siis esimesed apdeidid paigaldet ning ma võisin asuda sikutama juba IE, Office'i ning juba allatõmmatud uuenduste uuendusi :) Ja siis Media Playerit. Ja Live paketti (see viimane on küll 1 hea asi!). Kuskilt oli vaja leida PDF-ide vaataja (muidugimõista mitte Adobe'i oma!), failide lahtipakkija ning koodekid, et saaks ka midagi muud kui mpeg-i vaadata. Ja ftp klient. Töö juures kasutatavad rakendusprogrammid pole isegi nimetamisväärt ja nende paigaldamine ei võtnud üle poole tunni. Roxio asemel tõmbasin ühe vabavaralise plaadikirjutamissofti - hullem kui Roxio ta küll olla ei saa...
Võrgu, eriti traadita võrgu konfimisel ma siinkohal peatuma ei hakka, printerite peale pole veel mõtlema hakanudki. Ja midagi on kindlasti kuskilt veel puudu.
Nii et siis kokku nädal.

Otsustasin seni Ubuntu all olnud partitsiooni veidi koomale tõmmata - läbu saab edukalt hoida ka NTFS-il, Ubuntu saab sellele ilusti ligi (vastupidi loomulikult mitte). Ubuntu install, kõikide rakenduste paigaldus, täienduste allalaadimine ja pealelaskmine võttis kokku veidi vähem kui kaks tundi. Kaks tõrget oli ka: partitsioneerija juures ehmatasin korraks, kui see näitas, et kavatseb Ubuntu jaoks kasutada kogu Windowsi ala, enne kui meelde tuli, et seda graafikut ei maksa uskuda :) Ja teine tõrge tekkis nVidia draiveritega, mida algul kuidagi paigaldada ei tahetud. Aga jah, koos vanade seadete ületoomisega veidi rohkem kui kaks tundi...

Järeldused:
1. Tõenäoliselt oleks Windowsi registri ja ajutiste/surnud kaustade käsitsi puhastamine tunduvalt vähem aega võtnud.
2. Clean installi asendab nüüdsest One Care (tegelt töötas mu XP originaalinstalliga ligi kaks aastat ja oleks ka edasi töötanud, kui uut kõvaketast poleks pannud :))
3. Ubuntu on ikka laiskade inimeste opsüsteem :)

Kompartei on marginaalsem kui Liis Lassi IQ

Jah, nii ta on. Ma küll proua (või preili?) Lassi tänaval ära ei tunneks, kui ta mulle vastu tuleks, aga mina olen ka muidugi vanaldane, ignorantne, kõva kuulmise ja töntsi nägemisega doktor Baarmän. Ups, nüüd lobisesin jälle hulga delikaatseid isikuandmeid välja - eks ta vist algav seniilsus ole :)

Mis kommunismi puutub, siis samal ajal, kui osad parlamendisaadikud ikka veel vaidlevad, kas kommunismi kuriteod peaks hukka mõistma või mitte, on Eesti Vabariik Andmekaitseinspektsiooni menetlustalituse juhataja Taago Pähkli isikus oma seisukoha Eesti kommunistide suhtes juba välja öelnud: tegemist on sedavõrd marginaalse poliitilise jõuga, et selle suhtes puudub igasugune avalik huvi.

Mis siin siis enam kobiseda. Kui ametnikuhärrad nõuavad, et lehest olgu endise parteijuhi isikuandmed ära korjatud, ei passi leheneegritel ometi sõrgu vastu ajada - muidu pannakse nad veel oksjonile, müüakse lõunasse ja pannakse tööle...

Doktor Baarmän jääb aga põnevusega ootama, millal saabub Andmekaitseinspektsiooni kiri Karl Genrihhovitš Vainolt, milles nüüdne tagasihoidlik pensionär ja privaatsust vajav eraisik nõuab oma isikuandmete eemaldamist nii praegustest veebiväljaannetest kui ka 1983. aasta Noorte Hääle sisseskännitud PDF-failist...

Konkurents telekomiturul teravneb

Proovisin just oma Elisa netiühenduse kaudu Tele2 kodukale minna. Sain sellise teate:

Service Temporarily Unavailable

The server is temporarily unable to service your request due to maintenance downtime or capacity problems. Please try again later.

Additionally, a 404 Not Found error was encountered while trying to use an ErrorDocument to handle the request.

Kiire kontrolli sõprade kaudu - neil Elioni võrgus töötab kui kulda (üks küll märkis, et vilgub mis hirmus). Kommentaarid, nagu öeldakse, on liigsed :)

Viis minutit hiljem: Tele2 on siiski ka Elisa võrgust saadaval. Näib, et selleks korraks on sõda läbi :)

Ärge pekske Meelist!

Sain minagi tolle kurikuulsa Äripäeva spämmi, mispuhul esitangi pealkirjas toodud üleskutse.
Meelis on tegelt tore poiss ja minu rikutud fantaasia esitab igast variante, milliste pattude eest sunniti ta alla kirjutama kirjale, mis tunnistab enamiku Eesti ettevõtluse ja muu toredaga tegelevad inimesed süüdimatuteks lollpeadeks ("ehkki te kinnitasite meile, et ei soovi spämmi, siis kinnitage nüüd veelkord üle, et peate seda soovi ikka endale siduvaks"). Ma umbes kujutan ette, miske pasalaviin talle tema postkastist lähema paari päeva jooksul nüüd välja valgub - kui ta muidugi ise ka ei ole Äripäeva domeeni omale spämmifiltrisse pannud :)
Ausalt öelda ei saa ma hästi aru, millest nüüd selline kisa ja nördimus - samasuguseid, kui mitte hullemaid teateid ja ettepanekuid sajab meie kõigi postkastidesse ju iga päev kümneid, kui mitte sadu. Võib-olla pole kallid kaasmaalased lihtsalt veel harjunud saama emakeelset spämmi?
Igal juhul pole ju vahet, kas spämm on eesti- või hiinakeelne, läbilugemata lähevad nad prügikasti ju mõlemad.
Ei kadesta neid, kes võtavad vaevaks vastata või loobumisvorme täita - sellega saab ju spämmimootor hea ülevaate toimivatest meiliaadressidest. Te võite küll sinisilmselt uskuda, et kui te ikka väga kõvasti peale käratate, siis ÄP võtabki teid oma nimekirjast välja - noh, võib-olla võtabki, kuid miski ei keela neil oma spämmibaasi edasi müüa, välja rentida või emafirmale kasutada anda.
Mu ametlikul meilipostkastil on aripaev.ee igastahes juba aastaid keelatud domeenide nimekirjas ning ka gmaili omale sai öeldud, et seesinaseid tuleb edaspidi kohelda kui rämpskirju.
Nii et jätke Meelis rahule, ma ütlen!

Il Divo

Tänavuse PÖFF-i programmist siis Il Divo, tagasivaade eelmise sajandi lõpupoole Itaalia poliitikasse.
Ütlen kohe ära, et itaalia kinokunst ei ole tegelt minu maitse. No ei saa ma aru, mis kuradi trall seal kogu aeg käib, millal kellegi unistused lähevad üle reaalsuseks ja vastupidi, miks inimesed täiesti mõttetutes kohtades tantsima hakkavad ja milles seisneb Fellini geenius. Jah, loomulikult tehakse ka Itaalias toredaid filme, paraku veetakse laia maailma enamasti kõrget kunsti, mille peale kriitikud niutsuvad ja publik haigutab.
Tuleb tunnistada, et Il Divo oli itaalia filmi kohta üllatavalt vaoshoitud ja järjepidev. Mis on seda veidram, et Itaalia poliitikat, millest see jutustab, nimetatud omadussõnadega küll iseloomustada ei saa. Mitte et ma sellega eriti kursis oleksin, kuid päris hulk nimesid - Aldo Moro röövimine, Punased Brigaadid, vabamüürlaste loož P2, Bettino Craxi, maffiaboss Salvatore Riina, president Francesco Cossiga ja paljud teised kõlasid küll tuttavalt. Peab ütlema, et nõukaaegne press kisas neist omal ajal päris kõvasti ning arvestades Itaalias lokkavat vasakpoolsust ei ole ma päris kindel, kas kõigel, millega kristlikku demokraati Andreottit tümitati, ka päriselt põhi all oli. Maffiasidemed? Get real! Kui sa tahad olla kogu Itaalia peaminister koos tagasihoidliku ambitsiooniga, et sinu sõna Lõuna-Itaalias ka midagi maksaks, ei saa sa maffiast nagunii üle ega ümber...
Andreotti välimust ja olekut ma küll ei mäleta, kuid tundub, et selle karikeerimine pole kuigi keeruline - eriti need iseloomulikult lontis kõrvad :) Il Divo pidi markeerima tema nimekaimu, jumalikku Julius Caesarit, ning ehkki ma möönan, et nii pikaaegne Itaalia poliitika suunamine on röögatu vägitükk, lõhnab see aunimi kergelt suurustlemise järele. Aga see kuulub ju itaallaste stereotüübi juurde, onju?
Mis filmi endasse puutub, siis tuha päheraputamise korras tuleb tunnistada, et võinuksin enne piletite ostmist veidi eeltööd teha - oleksin ma teadnud, et film on miskistel festivalidel auhindu võitnud, leidnuks ma tõenäoliselt tolleks õhtupoolikuks mingit muud tegevust - kogemused ütlevad, et asjatundjatest kriitikute ning niiöelda tavatarbijate maitse vahel kipub valitsema lepitamatu vastuolu. Aga tegelikult - nii hull ta nüüd ka ei olnud. Otse vastupidi - head näitlejad, üsna ajastutruu olustik, hea (ja mitte hüplev) kaameratöö. Ähh, mis ma keerutan, tegelikult lasin end Jaan Ruusi sisututvustusega alt tõmmata, õigemini arvasin sellest välja lugevat seda, mida näha lootsin - "Yes, prime minister" stiilis reaalpoliitilist satiiri. Noh, inglise poliitika asemel pakuti mulle (ilmselt tõetruud) Itaalia poliitika sissevaadet, muud midagi.
Mulle jäi tegelt ähmaseks, milles avaldusid Andreotti kiidetud riigimeheomadused - teravmeelsus ja järjekindlus - võibolla vaatasin ma vastavate kohtade peal kuhugi mujale. Aga poliitiku vaprus sai küll tugevalt illustreeritud - kui ma peaksin jalutama karja itaallaste keskel, kellel kõigil on sõrm kas automaadi- või püstolipäästikul, võtaks ikka seest jahedaks küll. Mine hulle tea, millal sõrm krampi tõmbab... Eriti sürr oli see koht, kus Andreotti sõidab kuhugi oma Fiatiga, ning esiistmel valvsalt kössitav karabinjeer hoiab automaaditoru kramplikult tema suunas. Uhh, jube!
Muide, mäletan, et pärast Andreottit vahetusid Itaalia peaministrid nii kiiresti ja nii suurel hulgal, et tüdinud välisriigid ei üritanudki selles virvarris orienteeruma hakata, vaid suunasid riiklikud õnnitlused ja auavaldused aastate kaupa jätkuvalt Andreottile :)

On advendiaeg

Ja kuivõrd eelmise küsitluse tulemustest ilmneb, et jumalikku ettemääratusse uskujaid käib siin veidralt palju, panin üles uue, juba varjamatult religioosse küsimuse.
Pärast jõule, luban, pöördume jälle tõeliste igavikuliste teemade juurde tagasi. Kaasaegsete suurte mõtlejate põhiküsimus - kuda moos kommi sisse saab - on võib-olla veel liiga raske (Offf, sinu kohta see ei käinud!), aga küllap leidub ka miskit jõukohasemat.
P.S. Ma loodan, et emmed taipasid jõulusokid ikka ilusti pesumasinast läbi solgutada - gaasistatud päkapikkude peale võib loomakaitse kohale lennata.
P.S.S. Samuti loodan, et issid on juba õppust saanud ega roni sussi või soki sisse lapse komme kiskuma - milline meie järeltulijatest siis poleks igatsenud päris päkapikku hiirelõksuga kinni püüda...

Majanduskriisi poliitökonoomia

See võis olla kevade hakul, kui Vabaduse väljaku tunneli kaudu tööle minnes nägin sealse erootikatränaga kaupleva putka aknal suurt plakatit, mis kuulutas temaatiliste DVD-de suurt allahindlust. Jaa, mõtlesin endamisi, kui rahvas enam porri kah ei jaksa osta, on majanduskriis käes mis käes.

Nüüd aga, lugedes seda uudist, ei jää muud üle, kui möönda - kriisi põhi on käes ja nälg lõplikult majas. Kurat, kui keegi ei ole enam isegi nälgimise eest nõus raha maksma, on rahval ikka tõsiselt näpud põhjas...

Kas viljatus on pärilik?

Ärge naerge midagi, just nii küsiti mõni hetk tagasi Vikerraadio Deutsche Welle tunni kordussaates :)
Vägisi meenub stseen filmist "Ässad 2", kus kloostrisse tagasitõmbunud peategelane munkadele osutades seletab: "Nad kõik on andnud tsölibaadivande - nii nagu nende isad ja isaisadki..."
Ja lõpetuseks neile, kes minu küsitluses makaroniakude tekke kohta kreatsionistliku teooria esikohale hääletasid, väike religiooniteemaline video:

Jüril oli sünnipäev

...ja meie tüdrukud tegid talle sel puhul lumememme:


Ma ei hakka siinkohal kommentaare edasi andma :p

Okkaline teekond Balti jaama poole

Ehk siis eelmise sissekande apdeit. Ütlen kohe ära, et sinna ma ei jõudnudki.
Nagu Tarmo juba kirjutas, saime kännu tagant välja kella seitsme paiku, ja rohkem või vähem sujuvalt kella kaheksa kandis Tallinna piiresse. Õnnelikud olid need, kes Ülemistel maha läksid, sest mõnisada meetrit peale Kitseküla perroonijuppi tehti järjekordne pikem paus.
Nähtavasti sai vedurijuhi abil mööda vaguneid ringisiiberdavatest ning rongist välja nõudvatest jõnglastest, veel enam aga nende tüdinud emmedest lõpuks siiber, sest pärast pooletunnist kommentaarideta seismist tõmbas ta rongi sadakond meetrit tagasi, nii et soovijad said viimase vaguni kaudu rongist välja ronida. Enamik seda võimalust ka kasutas, välja arvatud mõned vihased prouad esimeses klassis, kes väsimatult õiendasid, et see on neil esimene ja viimane kord rongiga sõita. Palju õnne neile edaspidi autoga hanges istumast muidugi :)
Väidetavalt siirdus rong siiski mingil hetkel ka lõpp-peatusse, mul aga oli kuuetunnisest ronglemisest seks korraks küll. Isegi püksid olid selle aja peale peaaegu ära kuivanud. Ja peab kohe ütlema, et võrreldes Jõgevaga olid Tallinna ilmaolud suisa suurepärased, tuul polnud kaugeltki nii tugev ega lumi nii märg.
Ja mis peamine - ühistransport liikus! Mis sest, et aeglaselt ja lünkadega, aga siiski! Sain kohe trammiga Vabaduse väljakule, kus pärast pelka pooletunnist ootamist kiilusin end silmini täis nr 40 bussi. Peab ütlema, et rahvas oli, kas kitsaste olude kiuste või siis tänu sellele tavatult sõbralik, suhtles ja naeratas täiesti mitteestlaslikult, pakkis end kokku ja laskis väljatahtjad kenasti mööda...
Kui tervis nüüd sihukesest hootisest külmetamisest homme midagi arvama ei hakka, siis minule küll tänane päev meeldis :)

Ilmast

Kuna ma ühtki Ilma-nimelist tütarlast kahjuks veel ei tunne, siis kirjutan sellest, mis praegu väljas toimub.
Kodust jaama saamine oli tõsine tsiviilkangelastegu, ullem sport kui 40 kilti rattaga vastumäge. Niipalju vedas, et tuul oli tagant - garaažide vahelt välja keerates viskas mõneks hetkeks tuule vastu ja sellest piisas täiesti, et prillid lund ja vett täis lüüa.
Sodi, mida alla puistati, oli küll lume välimuse, kuid vee konsistentsiga - mis küll ei seganud sel suvalise pinnaga kokku puutudes silmapilkselt jäätumast. Nii et tee Sordist Jõgevale, ehkki küll lahti lükatud, oli padulibe. Lisaks hakkas poole tee peal tunda andma veider häda - pükste tagumine külg jäätus ajuti, siis sulasi jälle, sai uue sahmaka ja läks aiva märjemaks :(
Ma ei ütleks, et need 10 minutit, mis ma perroonil rongi ootasin, kuuluksid mu elu mugavaimate hulka. Aga inimesed, keda ilmselt vaevas sama häda mis mindki, tegid endale keksides sooja, rapsisid riietelt lund, mis küll maha tulla ei tahtnud, ja itsitasid täiesti sundimatult nii enda, üksteise kui peamiselt olukorra üle :)
Ainult viis minutit hilinenud rongi esiklaas oli nii paksult jääs, et mul tekkis kerge hirm, kuidas seesugune küll kohale jõuab. Õnneks meenus, et rongil on vähemalt rööpad, millelt kraavi sattumine tahab tegelt tõsist ettevõtmist. Aga ülearu kiiresti ta ei kimanud küll.
Nii mee siis logistasime tsuhh-tsuhh Tallinna poole, kuni Aegviidus kõlas lõpuks MAYDAY: "Lugupeetud reisijad, rong jääb siin seisma, kuna ees on takistus. Edasiliikumise aeg teadmata".
Nonäis, millegagi meid tõenäoliselt siit siiski minema pukseeritakse. Ja paistab, et siin rongis on peale minu veel karjakaupa blogijaid, näiteks Tarmo ja Tibutriin (lehva-lehva :))

Nööktrell

Aasta oli siis 1994, kolisin uude elamisse ja eks seal olnud ikka vaja mõni auk puurida. Soetasin elektritrelli, Made in Latvia, kirjade järgi löökfunktsioon sisse ehitatud ja puha. Lätlaste kättemaksurelv osutus hämmastavalt visaks ning kui paar kuud tagasi poleks kiirusepiiraja üles öelnud, jändaksin selle risuga võibolla tänase päevani. Kuna aga parasjagu ka akutrell otsustas töölepingu üles öelda, haarasin Maximast kõige odavama kättepuutuva hiina eletritrelli - vähemalt hea kruvisid seina keerata.
Täna tekkis siis selline olukord, et seina sisse oli vaja umbes 50 auku juurde lasta. Kuna muud polnud võtta, siis haarasin ülalmainitud hiina ime ja asusin kannatlikult puurima.
Esimesed kaks auku läksid nii, nagu ma lätlasega olin harjunud - suure undamise ja vajutamisega ning maru aeglaselt. Puuri jahutades märkasin trelli seljal nuppu, mis kirjade järgi pidanuks löögifunktsiooni sisse lülitama, ning kuna kaotada polnud nagunii midagi, lükkasin selle vajalikku asendisse. Edasine, nagu öeldakse, on juba ajalugu - 50 auku, mille tekitamiseks ma olin tagasihoidlikult varunud terve päeva, olid valmis vähem kui tunniga!
Jah, ma tean küll, et on olemas seoksed kaubamärgid nagu Bosch, Metabo, Ryobi ja need teised, aga kuna ma tõesti ei remondi mujal kui omas kodus, polnud mul senimaani aimu, kuidas üks normaalne tööriist peaks käituma. Raisk. Kusjuures see 14 aastat mind nöökinud lätlane on hiinlasest veel oma kolm korda raskem ka :(
Aga seda ma ütlen, et kui kohalikud jotad mu järgmine kord välja vihastavad, jätan tolle vana trelli kuhugi niimoodi ripakile, et keegi neist "vana hea veneaegse tööriista" sisse vehiks ja ise ka sellega näguripäevi näeks :p

EMT röövis mult miljonivõidu

EMT mobiilsel internetil näib olevat veel üks veider featuur - Eesti Loto kodukas pole sellest võrgust kättesaadav. Tänu millele jäi mul nüüd eile Viking Loto pilet ostmata ja 32-milline (vist) võit rändas kuhugi Põhjamaadesse. Raisk, ma ütlen!
Tõsi, ei ole halba ilma heata - tänu sellisele palumata ettehooldusele jäi 10 krooni pangaarvele alles, raskel ajal abiks seegi :)
Aga huvitav, millele nad peale Eesti Loto ja Kaja blogi veel oma võrgus ligipääsu ära on blokkinud?

Mehhiko teadlaste läbimurdeline avastus

Eks me kõik mäleta omaaegset kultusmultikat "Kolmanda planeedi saladus", kus kurjad kosmosepiraadid vapra kapten Kimi lõksu püüdsid ning talt absoluutse kütuse valemit välja peksta üritasid. Hehh, poleks lollid piraadid keemia tunnist poppi teinud, oleksid nad muidugi ka ilma tähtede vahel ringi tõmblemata teadnud, et C2H5OH on see maagiline vedelik, mis paneb liikuma nii mehed kui masinad :D Üllas kapten Kim seda neile muidugi ütlema ei hakanud, vaid lebotas oma laevas, niristas torust C2H5OH-d, sülitas põlglikult väljas räuskavatele piraatidele ning ootas, kuni sakummi ja kapten Burani järele saadetud Jutulind tagasi jõuab.
Nüüd aga on Mehhiko teadlased pingelise katseseeria järel avastanud, et kui seesama hüva märjuke teistpidi läbi ajada, tuleb torust sula teemante :) Te mõelge ainult, mihändsed perspektiivid seesinane avastus meie ees avab - enam pole vaja muretseda, mille eest poodi minna :D

Euronõuded - lollide kaaspärismaalaste kollitamiseks

Lääne Elu kurdab, kuda kurjad euronõuded peletavad kohalikult turult pensionärimammidest hapukurgi- ja -kapsamüüjad.
Jah, Eesti Toiduseadus ütleb üheselt, et ehkki peotäie pesemata porgandaid ja kardulaid võib igaüks turul vabalt maha müüa, siis sellesama peotäie kooritud või riivitud kujul mahaärimiseks tuleb juba taodelda Veterinaar- ja Toiduameti tunnustust. Ja seda mõistagi niisama lihtsalt ei saa - tuleb täita hunnik pabereid, jälgida igast ehitusnõudeid ning lisaks logida kullipilgul ka kogu tootmisprotsessi, genereerides selle käigus täiendava hulga pabereid.

Aga kuulakem ka teist poolt, ehk siis sellesama toiduseaduse aluseks olevat eurodirektiivi. Lugege-lugege, see on puhtasse maakeelde ümber pandud.
Mina oma napi mõistusega sain eurodirektiivist küll nii aru, et selle peamine eesmärk on kaitsta Euroopa Liidu siseturgu ühendusevälistest riikidest imporditava saasta eest, toidukäitlejaile püstitatakse aga ainult üks ja minuarust täiesti mõistlik nõue - tema käest väljalastav toodang peab olema ohutu. Mõistagi sätestab kuri eurodirektiiv ka täpsed toiduohutusnõuded:

1. Toitu ei tohi turule viia, kui see ei ole ohutu.

2. Ohutuks ei saa pidada toitu, mis on

a) tervisele kahjulik;

b) inimtoiduks kõlbmatu.

Ahistav, onju?

Kust kurat need karmid nõuded siis meie oma toiduseadusesse said? Seda enam, et kõnealune kuri eurodirektiiv nõuab otseselt:

Toidualaste õigusnormide ettevalmistamise, hindamise ja läbivaatamise ajal toimub avatud ja läbipaistev avalik arutelu kas otse või esindusorganite kaudu, välja arvatud juhul, kui see ei ole võimalik küsimuse kiireloomulisuse tõttu.

Ärge minu käest küsige, mina ka ei tea :) Eriti tore, muide, on lõik riskianalüüsist (meie seaduses enesekontroll), milleks toiduseaduses kohustatakse käitlejat, eurodirektiivis aga liikmesmaa õigusloomeorganeid...
Mina Haapsalu mutikeste asemel lööksin küll põllumajandusministeeriumi ukse jalaga lahti ja lehvitaksin sedasama eurodirektiivi, eriti seda lõiku:

1. Toidualaste õigusnormide eesmärk on saavutada üks või mitu üldist eesmärki, mis on seotud inimeste elu ja tervise kõrge tasemega, ning tarbijate huvide kaitse, kaasa arvatud õiglane toidukaubandus, võttes vajaduse korral arvesse loomade tervise ja heaolu, taimetervise ning keskkonna kaitset.

Mis see turukaubanduse ahistamine muud on kui tarbija huvide jalge alla tallamine ja õiglase toidukaubanduse ärasolkimine?

Eks meie tublid ametnikud muidugi ikka püüa ka eurodirektiive kasvõi sõna-sõnalt seadustesse üle tuua. Paraku kipub direktiivi enda mõte teinekord seaduses kaotsi minema, teinekord aga lipsab isegi tõlkeviga sisse, misjärel selgub näiteks, et kui eurodirektiivis on öeldud, et banaani kõverus võib olla mitte suurem kui 12 sentimeetrit, siis Eesti seaduste järgi ainult mitte vähem kui 12-sendise kõverusega banaane sisse vedada tohibki. Näide on muidugi väljamõeldud ja piltlikustatud, konkreetset keissi ei saa turvapõhjustel siinkohal kirja panna.

Ärge saage valesti aru, doktor Baarmän oli üks neist vähestest, kes 2003. aasta 30. aprilli õhtul, sel ajal kui tubli ja kuulekas väikeriik saluuti lasi ja pidu pidas, sellesama väikeriigi kaotatud iseseisvuse mälestuseks tavapärase ühe pitsi asemel kolm tükki hinge alla viskas ning kadunukest meenutades peaaegu et pisaragi poetas. Aga vaadakem tõele näkku - kui poleks korruptsiooni, ei liigutataks vähemalt osades omavalitsustes halligi, niisama kui ilma euroliiduta toimuks nii mõneski riigiametis rahulik vaikelu ja omaenda naba imetlemine.

Mis seal rääkidagi - paar kuud tagasi avastati Prüsselis, et Eesti pole ühe Algatuse raames ühtki üritust Euroliidule üles andnud. Kui vastav kiri Tallinna jõudis, puhkes muidugi panic - Eestil üks oluline valdkond puha katmata! Kibekiiresti kutsuti kokku vastav toimkond, tehti kriisiplaan ja, mis kõige olulisem, pandi kokku vastus MoskvaleBrüsselile. Doktor Baarmän oli küll oma Projekti raames enam-vähem samu asju juba kolmandat aastat ajanud, aga tema häda oli selles, et tema Projekt oli põlatud eraalgatus, polnud Euroopa Komisjoni selle Algatuse raames oma projektile raha küsinud ja üleüldse tegutses oma asjadega ühe teise Ministeeriumi haldusalas. Noh, parem Hilja kui mitte keegi :)

Siit moraal: kui Nõukogude Liidus olid eestlased need, kes täitsid lolle vene seadusi saksa täpsusega, siis nüüd Euroopa Liidus on eestlased need, kes täidavad üldiselt mõistlikke saksa seadusi stahhanovliku vindi ülekeeramise ja pakazuhhaga.

Elementaarsed ohutusnõuded

Ah et miks mul kulm rullis on? Tüüpvastus oleks, et käisin Võrus sõbra sünnipäeval :)
Tegelt oli kena pidu, lauad olid lookas (Mihkli teinepool on tegev toitlustuse alal) ja nii (heas mõttes) vinget lauakatet pole ka ühelgi sünnipäeval tükil ajal näinud. Kust kuradi kohast ta veinipudelisse villitud brändit sai, ma parem ei küsinudki. No ja kohaletulnud seltskond oli kah vana, hea ja läbiproovitud, nii mõnegagi olen korduvalt koos luurel käinud ja läheks iga kell uuesti, kui vaja :)
Sellest, kui kõva tegija Mihkel Võrus on, räägib selget keelt tõik, et ärasõiduteel hoidis valvsat pilku peal kohalik politsei. Vältimatud ekstsessid, rahvarahutused ja muud korrarikkumised jäid vist siiski olemata - enamikul olid kaasas kained autojuhid, ülejäänud vanad tegijad, doktor Baarmän sealhulgas, aga on nii üheskoos kui ka eraldi juba niipalju viina ära joonud, et peaks mitmeks reinkarnatsiooniks ette lööma.
Nii et Võrust startisin täiesti kainena ja ühes tükis (kui veidi ülepatsutatud õlg ehk välja arvata) ning vaatamata hilisele kellaajale ja kergelt härmas maanteele jõudsin juba uue päeva esimestel tundidel ikka veel ühes tükis Jõgevale ka.
Ja jooksin keset ööd kempsust voodisse tuikudes peaga vastu uksepiita. No pime oli, prille ka polnud... Ei, pisike sportlik provintsilööming kõlab ikka hoopis soliidsemalt, eriti kirjeldus sellest, kuda kulmu katkitegija (seda kohta ma pean veel lihvima, mil viisil ta, alatu rajakas, selja tagant mulle näo kallale sai :p) tuli pärast passipildi järgi kokku lappida :D
Aga ohutusnõuded ise ka: ära kunagi, doktor Baarmän, mitte kunagi enam ürita kõrvaklappidest kuulata Metsatöllu, samal ajal kui sa töötava mootorsaega vehid! Saepukkide ja jäsemete kulu võib ebameeldivalt suureks minna...

Raha vedeleb maas

Kuidas korraldada nii, et kokkuriisutud sügisesed lehed ise puu alt minema jalutaksid?
Pakenda nad mustadesse kilekottidesse ja joonista valge spreiga dollarimärgid peale :) Tõsi, need, mida täna hommikul tööle sõites Puhangu tänava ääres vedelemas nägin, polnud veel kuhugi minema hakanud, aga idee on ju super.
Ja nüüd õhtul koju tulles nägin Madala tänava asfaldiaugu kõrval selgitavat kirja: "Raha auk" :)

Muide, praegu üritatakse Paaris plaate tagurpidi keerutada ja sealt satanistlikke sõnumeid välja kuulda. Mis tuletab mulle meelde vana anekdoodi:
Räägitakse, et kui panna Windows ME plaat tagurpidi mängima, võib kuulda satanistlikke sõnumeid. Veel hullem olevat aga lugu siis, kui see õigetpidi tööle panna - siis see installeerib sulle arvutisse Windows ME...

Justkui oma presidenti oleksime valinud...

Kaua meil juba Jänkistani presidendi valimistest räägitakse? Aasta? Ja kandidaatidest, vähe sellest, isegi asepresidendikandidaatidest teame me ju praktiliselt kõike, noorpõlvepattudest aluspesu hinnalipikuni. Just praegu vaatan Aktuaalset Kaamerat - kummastki kandidaadist arvavad midagi kohalikud parteifunktsionäärid, parlamendiliikmed, välispoliitikaeksperdid, tavalistest realeheneegritest rääkimata (kodanik Siku tegemisi ma parem ei kommenteerigi).
Mis sundis mind omaette küsima - kas meie koduse Euroopa Liidu juhtide valimisele pühendati miljondikki samapalju tähelepanu? Kuidas neid üldse valitaksegi? Ja kes kurat meid üldse õige praegu juhivad, ah? Mina küll ei ole Euroopa Liidu presidenti valimas käinud. Vähe sellest, keegi pole mind isegi niisugustele valimistele kutsunud!
Kaua me sihukeste isehakanute iket kannatame, ah?!?
Okei, tegelt mul mingi udune aim, kuidas Euroliitu juhitakse, vist ikka on, hädakorral saab siit mälu värskendada. Aga ikkagi. Miks on nii, et Ameerika või isegi Venemaa valitsemine ja valitsejad on pildis märksa tugevamalt kui meie uue suure kodumaa omad? Ja miks see asjaolu kedagi ei koti, mina ise kaasa arvatud?

Vanaproua Mariah Carey avaldas oma pikaajalise õnneliku abielu saladused

Kirjutab Õhtuleht. Ja tõepoolest, kõbus vanapaar on koos püsinud juba peaaegu kuus kuud ning jätkab tõusvas joones vähemalt briljantpulmadeni.
Sõprade, tuttavate ning arvukate järeltulevate põlvede õnnitluskooriga ühineb mõistagi ka doktor Baarmän :)

Kantseliidi kõrgpilotaaž

Kahju, et turvapõhjustel ei saa kasutada pärisnimesid ega tegelikke tsitaate - tulemus oleks palju mahlakam.
Ühesõnaga, leppisime Riigiasutusega kokku, et küsime EL struktuurifondidest ühe nende Teenuse arendamiseks raha - üks meie projekt langeb nende Teenuse eesmärkidega osaliselt kokku. Tehtud-mõeldud. Raiskasime hunniku aega, närve ja elektrit, koostasime projekti ja andsime taotluse sellelesamale Riigiasutusele menetlemiseks.
Paraku selgus, et meie taotlus ei vasta nõuetele, kuna... puudus sellesama Riigiasutuse nõusolek projektis osalemiseks ning nende Teenuse edasiarendamiseks! Mitte et me seda poleks küsinud - kui asi juba niikaugel, projekt koostatud ja esitatud, leidis Riigiasutus, et ups - kuna selgub, et nad on ise rahajagamise üle otsustavaks asutuseks, siis ei saa nad meid selles projetis toetada. Khm. Et soovitavalt võiks see Teenus tekkida neile sinna iseenesest, soovitavalt mingi müstilise raha eest ja eelistatavalt ka ilma nende teadmata?
Meie juhataja saatis seepeale muidugi Riigiasutusele kirja, milles, kui viisakusväljendid eesti keelde tõlkida, seisis üksainus küsimus: WTF?!? Ega midagi, nõutud 30-päevase tähtaja sees sünnitas Riigiasutus ka vastuse.
Otse loomulikult olime taotluse tagasilükkamises ise süüdi. Sest kuna projekti realiseerimiseks "on vajalik vastava asutuse nõusolek tulemuste kättesaadavaks tegemiseks tema valitsemisalas või tegutsemisvaldkonnas" ning me ise kinnitasime taotluses, et tulemuste edasine kasutuselevõtt sõltub projektis viidatud Riigiasutusest, ning pealegi ei vastanud Riigiasutuselt saadud projektikirjeldus taotlusvooru eesmärkidele, siis...
Aga et me väga kurvaks ei läheks, pandi ikka pisike komm ka vastuse lõppu:

Riigiasutus teeb oma valdkonnas koostööd jätkuvalt kõigiga sh ka erasektoriga. Erasektori kaasamisel peame tagama kõikide huvitatud isikute võrdse kohtlemise, eriti mis puudutab meie põhimäärusest tulenevat tegevust. Koostöö ulatus ja vorm sõltub projektidest ning kujunenud olukorrast, kus muuhulgas peame arvestama ka meie rolli struktuuritoetuse rakendusüksusena. Analüüsime omalt poolt kõiki kaasamise võimalusi ja positiivse otsuse korral informeerime kindlasti kõiki huvitatud osapooli.

Ja keegi kusagil räägib, et riigil pole reserve, mida kokku hoida?
Ja veel, ärge üritage isegi arvata, mis Riigiasutuse, projekti ja taotlusvooruga tegu - kõik kokkulangemised on juhuslikud ning ma kavatsen igasuguseid seoseid viimse hingetõmbeni eitada :)

TehnoTasand võtab ikkagi võimust

Suur Hadronite Põrgataja pandi küll mõneks kuuks seisma, kuid Labürint leiti Laosest juba üles.
Ei ole meil Hyperioni saatusest pääsu, ei ole...
Kuradi blogipuu: GCMGXUWL

Mida teha, kui sul on telefoni otsas vihane klient

...või mingist pisiasjast surmani solvunud kolleeg, kes mõistlikke seletusi ei kuula ega ühegi pakutud variandiga nõus ei ole?
Meie telefonitoe tüdrukud arutasid koosolekul kõikvõimalikke käitusmisvariante (uskuge, nad on mitme aasta jooksul praktiliselt kõik läbi proovinud, õpikustsenaariumitest enam-vähem seksiliini omadeni välja, viimaseid, tõsi küll, mitte klientide peal :p). Ei meeldinud neile päriselt üks ega teine, kuni pärast pikka kaalumist ja läbimängimist leiti, et kõige kindlam ja iseenda psüühikat säästvam käitumisjoon on nutma hakata :)
Tegelt ma seda ei usu, meie tüdrukutebande võib küll jätta kohati kergemeelse ja isegi ohjeldamatu mulje, kuid on tegelikult räigelt kohusetundlik (näiteks ilmuvad õigeks ajaks tööle, uskumatu!), täpne ja abivalmis. Küll aga jäin mõtlema, kuidas ma ise nutmahakkamisele reageeriks.
Ei saa salata, et minu peal on seda töises situatsioonis ka kasutatud, ning esimese hooga unus tõepoolest ära, et tütarlaps võiks oma tööga eelkõige ise hakkama saada. Arusaamine, et mind kasutati lihtsalt ära, tuli alles tagantjärele.
Nutja kindlasti eeldab, et abivalmis noormehed sööstavad joonelt lohutama, pakuvad (peaaegu) puhast taskurätti ja lahendavad ise neiukese kaelas oleva probleemi, mis võrreldes äsjademonstreeritud kokkukukkund maailmaga on kindlasti üsna tühine. Aga selle asemel hakkab doktor Baarmän edaspidi hoopis ise tönnima: "See on ju kohutav! Nii noor, ilus tütarlaps, kogu elu alles ees, ja nüüd selline õnnetus! See on nii ebaõiglane! Ei, ma ei ela seda üleeeee!"
Uvitav, kaua juuresolev publikum niisugust kahehäälset üürgamist välja kannatab, enne kui tolle õnnetu ümberkukkunud vaasi jälle püsti upitab või mõne muu traagilise pisiasja joonde sätib?
Seda nimetatakse probleemi delegeerimiseks :)

Mõttetud maavalitsused

Täiesti kompetentne audiitorfirma uuris asja ja leidis, et kolmandik maavalitsuste töötajaid täidab esindusülesandeid, teine kolmandik tegeleb iseenda aparaadi käigushoidmisega ning maavalitsusele otseselt ülesandeks tehtud kohustuste täitmisele jääb siis ülejäänud kolmandik.
Otse loomulikult hakkab varsti kostma ka nutulaulu (tegelt juba kostabki), et uuringu metoodika on vildak, valim polnud esinduslik ja üleüldse on maavalitsusi ikka väga-väga vaja. Metoodika osas võib isegi õigus olla, uuringu aluseks olnud maavalitsuste valimis (Harju, Lääne, Jõgeva, Rapla ja Põlva) võivad vaid kaks esimest ka millegi maakonnalaadse endale seljataha kirjutada. Ma küll ei tahaks jõgeva-, rapla- ja põlvamaalaste regionaalsele identiteedile tanksaabastega selga hüpata, aga... noh... Ütleme nii, et eks te ise tea kõige paremini :)
Mis minu kodumaakonda puutub, siis selle ärakaotamine on päevakorral olnud juba aastakümneid. Ega ma ausalt öeldes päris täpselt ei teagi, millega nad seal tegelevad. Ja ega nende panus kohalikku ellu olegi kunagi ärakaotamishirmudes jutuks olnud. Niipalju kui mina olend kuulnud, muretsetakse ikka selle üle, mis saab Jõgeva linna tulubaasist, kui hulk kõrgepalgalisi ametnikke töökoha kaotab.
No mina isiklikult arvan, et Jõgeva linna eelarve saab maavalitsuse ärakadumisest ainult võita. Sest praegu, olgem ausad, saab tuntava osa maavalitsuse inimeste pealt laekuvast tulumaksust hoopis Tartu linn. Kuhu, muide, läheb sisseostude näol ka arvestatav osa nende kättejäävast palgast. Kui aga maavalitsus ära peaks kaduma, tuleks päris mitmekümnel kõrgeltharitud ja laialdaste sidemetega spetsialistil endale uus rakendus leida. Tartu haldusstruktuurid on kardetavasti täis (ja eks näiteks Põlva maavalitsejatel teki ju sama mure, juhul kui), seega võiks nii mõnigi hoopis Jõgeval oma äri püsti panna - kasvõi näiteks projektikirjutusteenuse pakkujana. Ja kui ametiautot enam istumise all pole, hakkad tahtmatult mõtlema, et ons sel pendeldamisel ja rahakulul üldse mõtet, millest on vaid üks samm vana Jõgeva elukoha ülessoendamise ja tulumaksu taaslaekumiseni.
Asja regionaalpoliitiline aspekt... Mina millegipärast ei usu sellesse kogukondlikku identiteeti, mille kadumisega valdade liitmise hirmus siplevad kohalikud väikevürstid ähvardavad. Ma olen seda kogukonda näinud toimimas küla ja linna tasandil - üldjoontes piirkondades, mis on jalutuskäiguga läbitavad, kus kõik tunnevad kõiki, on enamasti üksteisega kaugelt sugulased ning suhtlevad nii pidu- kui argipäeval.
Lisaks on majanduslikud ja kultuurilised tõmbekeskused, mis tingimata ei kattu administratiivsetega. Näiteks Jõgeva linnal on oma vailedamatu majanduslik tagamaa, kust rahvas regulaarselt sisseoste tegemas ja teenuseid saamas käib, samamoodi Põltsamaal, veidi vähem Mustveel.
Ja loomulikult on olemas vanad ajaloolised maakonnad, millel nõukaaegsetest pingutustest hoolimata oma väärikas identiteet - parimad näited ehk Saare- ja Võrumaa. Kuid kuidas, kurat, aitab regionaalsele arengule kaasa Jõgeva maavalitsuse püstihoidmine? Igasugune regionaalpoliitika saab põhineda ainult kohalikele tegusatele inimestele, kellel oma kodukoha areng südameasjaks. Kui inimese huvid ja eraelu on Tartus, siis mina hindan tema juttu vajadusest panustada üha rohkem ja rohkem Jõgevamaa arengusse täpselt sellena, milles audit maavalitsusi süüdistab - riigi rahaga endale mõnusa äraolemise tekitamises.
Üks mõttetumaid regionaalpoliitilisi nähtusi on minu arvates Jõgeva linna ja valla eraldieksisteerimine. St valitsevate asjapulkade jaoks on sellel muidugi vägagi suur mõte, kuid kummagi omavalitsusüksuse elanikke loksutatakse ja ahistatakse täiesti mõttetute adimistratiivbarjääridega. Ei olnud näiteks väga kaugel minevikus see aeg, mil praeguse maavanema juhitud vallavalitsus leidis, et Jõgeva linnale haridusteenuse eest maksmine on täiesti mõttetu kulu ning kilomeetri kaugusel linna piirist elavad lapsed võiks näiteks hoopis Kuremaale gümnaasiumi sõidutada. Viimane jäi õnneks tegemata, aga ega seal väga palju puudu ka ei jäänud.
Äkki olen ma oma kodumaakonna suhtes liiga üleolev? Äkki on mindki tabanud mentaliteet "Elada on loomulikult võimalik ainult Tallinnas"? Ma ei usu. Kunagi oli kohaliku elu saatuse pärast südantvalutamine koguni üks minu tööülesandeid. Ma lihtsalt ei arva, et haldusjaotuse muutumine muudaks ka mulla viljakust, paneks metsa kiduralt kasvama, kuivataks jõed, võõrandaks kinnisvara ning müüks talupojad uuele pärishärrale. Piirkonna areng sõltub ikkagi inimestest, kellele see on tähtis. Kui niisuguseid ei ole, kui olemasolevad jalga lasevad või käega löövad, siis võib-olla ongi mõttekam liituda nendega, kes veel pingutada viitsivad?

3D filmielamus saadud

Eile sain kinoklubilt spämmi, mille läbilugemise tulemusena maandusin CC-Plaza 3D esilinastusel (öelge veel, et spämm ei tööta! :(). Näidati kolmedimensioonilist salvestust U2 kontserdist. Saal oli peaaegu pooleldi rahvast täis, sissepääsul hakkas silma mitmeid kohalikke tehnoloogiavisioonääre ja IT-arvamusliidreid. Veel jagati sissepääsul sihukesed suured, kandilised, kergelt tumedad prillid, mis käes hoides aeg-ajalt omatahtsi tumedamaks ja siis jälle heledamaks muutusid.
Algus oli kaunikesti tüütu. Kaks noormeest, kelle nimed mulle paraku meelde ei jäänud, seletasid pikalt ja laialt, milline uus ja erakordne kogemus see olema saab ning kui õnnelikud nad on, et kõik kohalviibijad neile hästi palju raha kokku on tassinud. No vähemalt kümme korda oli seda küll, kui ma mõtlesin, et nüüd viimaks on mölal lõpp ning lõpuks ometi midagi toimuma hakkab, leidis üks või teine ikka veel miskit kobiseda. Lootus, et sihukese kummivenitamise peale reklaami ja filmitutvustusi ei näidata, osutus samuti tühiseks - ainuke lohutus, et lisaks kõige tavalisema Hollywoodi masstoodangu klippidele näidati ka nädala pärast linastuva kosmosemultika treilerit.
Heakene küll, 3D pilt oli tõesti põnev, samuti oli hea vaadata eesistujate peade kohal laulda üürgavat Bonot. Enamus saalist nautis elamust ilmselt tõsimeeli, kuid minu puhul kippusid igasugu pisasjad üldiseks ikalduseks kokku kumuleeruma.
Ei, avalugu oli hea, tekitas tunde, et mida kuradit ma praegu siin tugitoolis vedelen, selmet koos ülejäänud 3D publikuga näppu visata. Seejärel süvenes hämmeldus - halligi ei olnud aru saada, millest Bono laulab. Veider, omal ajal mängis U2 mul taustaks, peaks nagu iga sõna ja noot peas olema? Pikapeale koitis: tüübik üritab esineda hispaania keeles! Kurat! Põhikohaga inglise keelt rääivale inimesele on latiinode keel ikka suht kehv valik, tal lihtsalt puuduvad teatud strateegilised häälikud, millega end arusaadavaks teha!
Segadust suurendas asjaolu, et hoolimata ruumilistest efektidest oli saund siiski suht kehv. Ei, tümakas oli aus, kuid mida kuulda polnud, olid noodid...
Ruumiline pilt mulle täitsa meeldis, publikul polnud ka viga. Ja kui Bono vahepeal inglise keele peale üle läks, oli isegi laulusõnadest võimalik aru saada. Pingutasin sisemist mürafiltrit, tänu millele dešifreerisin ka paar tema hispaaniakeelset lauset. Aga olgu igaks juhuks siia lisatud üks klipp selle kohta, kuidas hispaaniakeelne rokk tegelikult kõlama peaks:

No on ju nii, et isegi keset kõige vihasemat andmist on igast sõnast aru saada?
Muide, soovitan soojalt hoopis 4D kino Tartus Lõunakeskuses - elamus on hoopis vingem :)

Megaummik

Mille me saame, kui sulgeme Vabaduse väljaku ja Kaarli puiestee tavaliiklusele ning lubame sinna sõitma ainult ühistranspordi? Loomulikult ummiku, mis koosneb bussidest ja trollidest ning ulatub Tõnismäelt Pärnu maanteeni.

Pilt siis tänasest hommikust. Ah jaa, taksod on ju ka ühistranspordivahendid :S

Oma panuse tänastesse ummikutesse andsid mõistagi ka hullud päevad. Tuli seal käia minulgi, õnneks ostma midagi ei pidanud :) Hullunult turvavõresid mahajooksvaid rahvamasse kahjuks küll ei näinud, kuid veid hämmeldusin ikka. Sellest, et kodukaunistamisnänni ja naisteriiete osakonnad naisi paksult täis olid, saan ma loogiliselt võttes aru. Aga et isegi meesteriiete osakond kubises hasartselt riidekraami sortivatest tädidest...

Paistab, et hakkan siia sammalduma

Ämblik on juba igatahes laualambi ja läpaka ekraani vahele võrgu kudunud:

Aga hästi pisike ja nunnu ämblik on :)

Klient on jälle kunn

See jõudis mulle pärale alles täna, kui Jõgeva Ehitusgamma tavaliselt mossis ja endassesulgunud meesmüüja (kes on näinud, teavad küll, kellest jutt käib) suhtles minuga täiesti viisakalt, ütleksin isegi peaaegu sõbralikult. Mis sest, et mul polnd täpset raha ja ta vaeneke pidi kõrvalkassasse kahekümneviieka järele minema. Jaa, majanduskriis on jõudnud ka Jõgevale.
Ent panganduses seevastu näib ülalnimetet kriis olevat avanud mõned uued horisondid. Kui küsisin SEB Jõgeva kontorist 20 latti, küsis telleritädi vastu: "Läti latte ikka?". Kahju, et ei olnud aega süveneda, mis variandid tal veel olnuks välja pakkuda :)

Jälle 1 lugu unustusehõlma vajumas

Kusjuures täiesti teenimatult.
Olgu ta siis vähemalt siia ära salvestatud:

Aga lisaks veel üks lugu, mis mul juba paar päeva kummitanud. Mark Twain kirjutab, et parim viis kumisema jäänud lugude peast väljarookimiseks on neid jagada:

Siil udus

Niisugune nägi täna välja Tartu-Rakvere maantee Painküla juures.
Hmm, rooli tagant tundus see udu isegi veel tihem, ju siis telefonil on teravam silm kui mul. Aga ega siit pildi pealt ka rohkem kui sadakond meetrit kätte ei paista.
Aga Tartus on mõnus, töö läheb ka poole kiiremini :)

Nostalgialaks

Mul on siin praegu Elisa internetiühendus, mille torust jookseb alla 7 miljonit bitti sekundis. Mul on nina ees valge, helendava õunaga läpakas, mida ikka veel ilmselt paljudki kadestaksid. Läpakas on lahti brauser, mida kiidetakse heaks ja kiireks.

Ja ometi ootan ma siin iga lehekülje avanemist minimaalselt 10, maksimaalselt 60 sekundit. Kahtlustan, et see on mingi mäkispetsiifiline ikaldus (isegi mu mobla avab samu lehekülgi kiiremini), aga ometi on raske taltsutada refleksi seda va allalaadimisprotsessi kuidagi vägivaldselt kiirendada.

See võis olla aastal 1994, kui mind pandi tollal ulmeliselt kiie 486 taha, tõmmati käima World Wide Web ning ükstese järel hakkasid avanema tollaste Eesti ajalehtede onlain-väljaanded. Ikka pool tundi lehekülg... Jaa, siis jälgisid lehekülje bitikaupa edenemist heldinut, ei julenud hiirt õieti puutudagi ning ainut vahete-vahel, kui juba mitu minutit polnud ühtki bitti alla tulnud, julgesid töökaaslastega väikse teekannu tulele panna. Tempora mutantur :)

Neljas päev mäkipedena

Jah, minu ustav Dell põletas neljapäeval ekraani taustvalguse läbi ning, olles veel vana sõpruse poolest lasknud end niipalju üles buutida, et välise monitori ära tundis ja andmed ära kopida lasi, siirdus Max-i remonti. Kus nad tänase telefonikõne järgi otustades pole isegi veel uurima asunud, mis tal viga võiks olla :(

Aga elu tahab elamist ja töö tegemist, sestap tuli sahtlist võtta testmäkk ja seda igapäevaselt pruukima asuda. No ei istu mulle see orientatsioonimuutus, kohe mitte ei istu! Kasvõi sellesama blogipostituse kirjutamine on tavatult vaevaline - kohati on klahvid liiga pehmed, sealsamas aga jääb isegi minu sõrmelöök väetiks, et vajalik täht klaverilt ekraanile jõuaks. Paremklahvi puudumine on sedavõrd habemega nali, et ei vääriks siinkohal mainimistki, aga ajuti tunnen tõsist puudust võimalusest miskit kustutamiseks märgistada, selmet seda hiirega prügikasti lohistada. Hehh, mäletan, kui hädas ma mäkikasutmise algusaegadel olin  programmide mahainstallimisega - mõistus ei võtnud, et ka selleks tuleb rakendus lihtsalt hiirega prügikasti tirida...

Kasutajaliideses ei ole nagu midagi eriti sellist, mida ma linuxikasutajana juba näinud ei oleks - kui erinevate akende närviline tõmblemine ka asjassepuutumatu hiireviipe peale ehk välja arvata. Tõsiselt vastik on Messengeri mäkiversiooni komme anda alanud vestlusest märku intensiivse põrkumisega ikooniribal - kui Windowsi tööriistariba plinkimise kannatad veel kuidagi välja, siis selle marutõbise konnapoja sa lihtsalt pead vaigistama, jättes kõik parasjagu pooleliolevad tegemised kus seda ja teist.

Minu kodust D-Linki wifi ruuterit ei taht mäkk esialgu üldse kõnetada - ta, sunnik, lihtsalt ei saand aru, misloom on jagatud võti. Ei jäändki muud üle, kui turvaseadeid järjekordselt lõdvemale keerata. Kui varem oleks mu võrgukrüpto mahamurdmiseks kulunud kõva kolm minutit, siis nüüd saaks vast 20 sekundiga hakkama. Aga pole halba ilma heata - niisama ribalaiuse kinnitõmbamiseks ei viitsi mu ruuterit keegi kangutama hakata, tõsisema sigatsemise puhul saan aga alati praktiliselt olematutele turvaseadetele viidates kinnitada, et mina olin puu otsas, kui pauk käis :p Hullem on aga see, et mäkirajakas ühendab end regulaarselt ruuteri küljest lahti, katkestades sealjuures loomulikult ka kõik pooleliolevad meilitõmbamised, lehekülgede laadimised, vestlused ja muu olulise.

Seevastu sinihammas on osutunud übervõimekaks. Näiteks telefonist sain kätte andmed, mida Nokia enda rakendus keeldus mulle andmast, samuti oli ta nõus tõmbama telefonis püsti ülikiire pakettside. Huawei andmesidemodem mäkiga loomulikult koostööd ei tee, eriti seetõttu, et mäkil puudub PCMCIA sahtel.

Allah, Buddha ja Miki-Hiir saavad kõrge küünla hea idee eest kogu oma elutegevus kuuglise ümber portida - tänu sellele ei pidanud ma arvutis praktiliselt midagi ümber seadistama ega pea ka hiljem eriti midagi kustutama - lihtsalt tõmban bauseri käima ning möllan oma kirjade ja failidega niipalju kui kulub. Ainuke häda - minu paroolihaldusprogramm on windowsipõhine. Kui linuxi all tõmbab Wine ta rõõmsalt käima, siis mäki jaoks tuleks mul terve virtuaalmasin püsti panna - ja seda mõistagi raha eest.

Keegi kunagi rääkis, et Safari olla kiire brauser. Nomaitea - ma pole tükk aega lehekülgede aeglast avamist niipalju kirjuda saanud. Adblocki-laadset vidinat tal loomulikult pole, lisaks kipub ta mõningaid lehekülgi ebaadekvaatselt näitama - konkreetselt kustutab wiki tekstivormindusakna tööriistariba ära näituseks.

Openoffice'i mäki kloon Neooffice... Aga on siin virisetud juba isegi. Piisab, kui mainida, et MS Office'i mäki variant on veel hullem.

Midagi head ka? Kaugjuhtimispult. Magnetiga toitekakinnitus. Aku kaks korda pikem eluiga kui Dellil. Plaadilugeja, mis sab hakkama ka veidi vigaste DVD-dega. Välimus, ehkki sellega ei morjenda enam suurt kedagi. 

Aga oma Delli tahaks ikkagi ruttu tagasi!

Pisike töine abimajand

Jah, ajad on rasked, laenud-liisingud nöörivad kõri, koondamistont luusib ümber maja. Õnneks on nutikad tarkvaraarendajad pannud otse töökohal käima väikse toreda seenekasvanduse, mis töökollektiivi eesootavast nälja-ajast kindlasti üle aitab.
Nagu näha juuresolevalt pildilt, on põllumajandussaadused hoolsa käe all jõudsasti edenema hakanud, tõotades juba lähitulevikus kas siis maitsvat ja toitvat seenesousti või siis strateegilisema projektina juba soolatud või marineeritud seeni viinale pealehaukamiseks :)
Pilt ise on võetud täna pärastlõunal meie teise kontori tagatoas.

Tartu Motoshow - käidud!

Nagu ütles mu autoässast sõber: "Nojah, ega seal tavaliselt pole kunagi midagi erilist" :) Aga noh, lapsel oli vähemalt lõbu laialt.

Ei saa öelda, et poolsada aastat vanadel Ameerika autodel puuduks oma võlu.

Küll ei kujuta ette, kuidas seokesega meie kitsastel parimisplatsidel manööverdada oleks, ent vaadake kasvõi neid tagatulesid :)

Või siis seda salaviinavedajate ametiautot.

Surmaatraktsioon: kaks pahaaimamatut külastajat meelitati punasesse fiatti, siis keerati see kaks korda üle pea ja lõpuks pidid õnnetud lõbusõitjad sest tranduseltist veel pea alaspidi välja pugema.

Üks tõmbenumbreid, vähemalt lapse jaoks - matkabussid. Eriti kui nende esiots seesugune välja näeb.

Ja sama buss seestpoolt.

Mürakombain nimega Viper.

Ja veel ullem lärmitootja - forsitud Fiati mootoriga sigull.

Mul on pemmil uued kummid... Need konkreetsed olid küll saundituunijate Audi omad. Ei istund mulle see saundivärk, kõrvatroppe polnud ka kaasas, seega sai sealt kiiresti uttu tõmmatud.

Ülalviidatud põhjusel jäid lähemalt silmitsemata ka saundituunijate kõrval eksponeeritud vanad villised.

Ja GAZ AA

Ja Ford-A

Seeriast "Aga ma olen ju nendega sõitnud!" Ja tõesti, olin küll üsna pisike, aga vana Ikarusega sõitu mäletan küll.

Pobeda oli vanaonu Jaanil Viljandist, nii et sellega olen ma ka sõitnud.

Huhh, kui ma mäletaks, mis selle asjanduse nimi oli. Laps kindlasti teab une pealt :)

Selle ma tundsin küll ära. Ehkki sõitnud ma sellega ei ole.

Juhtimisseadmeid piiludes oleks sihukesega sõitmine ka suht veider kogemus ilmselt.

Laps teadis kinnitada, et see olevatki Eesti bätmobiil.

Kuid mis mann sellega sõidab, seda ma küll ei tea.

Lõpuks valisime ka endale uuema ja suurema mudeli välja. Jah, kole on küll, aga see-eest on sees palju ruumi ja rooli taga on kah mugav olla. Tegelt me vist ikka seda ei võta, aga kohapealsetest oli see vast ainus, millel pilk selle mõttega piudama jäi.

A kampot?!?

Ehk kohustuslik postitus uuenenud Blogipuu teemal.
Aga enne virisema hakkamist peab meelde tuletama, et:

1. Minu teada pakub Andris teenust põhimõttel "on nigu on". Ehk siis Blogipuud kasutama hakates ei ole ma nõustunud mingite tingimustega ega ole Andris võtnud endale mingeid kohustusi.
2. Blogipuu kasutamise eest maksan ma täpselt 0 krooni. Ega mu käest pole rohkem küsitud ka :) Mis muidugi ei tähenda, et teda vana hea eesti kombe kohaselt tasuta teenuse pakkumise eest peksma ei peaks. On mind ennastki pekstud, ja mitte vähe.
   
3. Vähemalt Eesti oludes oli Blogipuu esimene ja ainulaadne ning ilmselt on siiani parim analoogne teenus. Tõepoolest, müts maha!

Ja nüüd siis ebakonstruktiivse kriitika ja hädaldamise juurde.

• Profiilide ja kanalite nuke´imine. Ähh, selle koha pealt on ilmselt nagunii juba kõik ära öeldud, mis öelda annab. Pandagu palun tagasi, niuts-niuts!
• Kui juba personifitseerimiseks läks, siis äkki annaks lisada ka featuuri, millega saaks keelata konkreetsele profiilile mõnede blogide kuvamise? Arvan, et vähemalt ühe teatava blogi tänulikud mitteaustajad teeksid selle lisavidina eest Andrisele heameelega kasti õlut, võib-olla isegi kaks ;)
• Kas kunagi on ka uustulnukaid eraldi listitud? Vähemalt neti.ee-s on see üks klikitavamaid alajaotusi.
• Vanas blogipuus oli nii, et kui blogil ka oli mitu autorit, siis kuvati iga postituse juurde ikka ainult profiiliomaniku pilti. Äkki uues saaks ses suhtes midagi ette võtta?
• Kui klikkida mõnd huvitavat postitust, see läbi lugeda ja siis Blogipuusse tagasi minna, ei visata sind mitte sinna, kust sa pooleli jätsid, vaid algusesse tagasi. Väga tüütu, ja ometi saaks seda vist ühe koodireaga vältida.
  

Aga ega eriti muud nagu meelde ei tulegi. Ilus on see, et uute postituste kuvamine on ikka kordades kiiremaks läinud, täna oli isegi paar juhust, mil mõned mu lemmikud ilmusid Blogipuusse enne, kui Google Readerisse.
Nii et jõudu-jaksu ning paksu nahka nende suhtes, kes ise üritusse sekunditki aega ega sentigi raha panustamata ometi virisevad ja nõuavad, nagu oleks sa neile veel tohutult võlgu, et tasuta head asja pakkusid. Ma tean küll, mis tunne see on...

Paunvere laat

No loomulikult tuli ära käia.

Nagu alati, oli palu rahvast. Nagu ikka, müüdi iga nuka peal sinki ja suitsuvorsti. Nagu tavaliselt, kadus keskpäeva paiku kõikide mobiilioperaatorite levi. Läti rahvatantsijad ning wokitud friikartulid olid muidugi kohustuslikud. Ning järjekorrad pangabussi, laste hüppekummide ja punsli eli juures.

Midagi oli veidi teistmoodi ka kui tavaliselt. Ei, kodumaiseid puu- ja juurvilju oli ikka sama napilt kui tavaliselt. Seevastu pakuti tunduvalt rohkem kassipoegi kui mullu :) Ja silma hakkas ka ohtralt Peipsiveere venelasi, küll ilma kurkide, kuid see-eest vähese kala ja ohtrate sibulatega. Ostsin isegi ühe papi käest talvise sibulavaru mispeale ta mulle ehtvene südamlikkusega terveks talveks head tervist soovis.

Miskipärast polnud vähimatki isu rahvamassi sees pilte klõpsutada. Aga sihukesed mudelid jõekaldal jäid silma küll.

Ja väljanäitusel eksponeeritud hiidpäevalill.

Ja hiidpäevalille fotografeerida üritav Raivo Tasso Maalehest.

Meie selleaastane saak: korv pliidipuude jaoks, sibulad, viit sorti ökojahu, kukeseened, kohalikku päritolu ploomid ja õunad, kaks mütsi ja üks dekoratiivkõrvits. Suitsutatud liha õnnestus see aasta vältida.

Neetud svjänssonid!

Milleks, no milleks oli neil vaja Eesti tuntuim kaubamärk lihtsalt veega alla lasta? No panid oranžiks võõbatud Rakvere Lihakombinaadi embleemi üles, sai siis nüüd parem? Ja vahetushetk oli muidugi ka keniaalne - kui mina logovahetuse päeval oleksin pankrotipessa kaotanud 1,35 miljardit taala, siis hakkaksin Swedbanki pomode asemel tõsiselt mõtlema, kas mitte ei peaks tolle halvaendelise filiaali kohalikele pärismaalastele võimalikult soodsalt tagasi müüma.
Aga ega ma siin muidu ei haliseks, kui isiklikku põhjust poleks. Ei, õnneks mul endal Swedbangas (või kuidas kurrrat seda käänataksegi, Swedbankis? Swedpanges?) raha eriti ei ole, ainult võlad :) Küll aga saime uuest pangast teate, et nende veebi- ja meiliaadressid on nüüd swedbank.ee, ja palve muuta meie firma veebides Hansapank Swedbank'iks. Tegin siis väikse päringu ja ohkasin. Sest ehkki see õnnetu endine Hansa esineb natuke vähem kui sajas kohas, tuli reaalseid asendusi teha vaid viis-kuus. Ülejäänutega tean juba ühe eelmise panga nimevahetuse ajast, mis juhtuma hakkab - natukese aja pärast võtab meiega ühendust mõni noor ja roheline, ent see-eest üliagar turundusassistent, ning saadab meile nimekirja meie Korporatiivse Veebi lehekülgedest, kust ta kuugli päringuga ikka veel Hansapanga nime on leidnud, koos nõudmisega nende asemele Swedbank toppida. Ja keegi meie hulgast peab raiskama oma kallist aega ja veel kallimat kannatust, tegemaks turundusjuntsule selgeks, et vanades uudistes reeglina tagantjärgi nimesid ei muudeta.
Aga veel toredam oli palve ka lingid ära muuta. Hehh, tippige sisse www.swedbank.ee ja vaadake, mis domeen teile sealt vastu vahib.

Tõbine

Inimesed on meil Pelgurannas tugevad ja karastunud. Ja kokkuhoidlikud. Millest tuleneb, et kütma hakatakse meil alles siis, kui kraadusniku näit toas (mitte õues!) läheneb kümnele pügalale Celsiuse skaalal.
Tegelt pole mul külma toa vastu midagi, 15 kraadi magamistoas on just täpselt minu maitse. Ja olulise osa ajast, mil ma ei maga, veedan nagunii töö juures, kus isegi praeguses kliimas tuleb akent lahti hoida. Meie firma ärimudel on nimelt järgmine: osta Eesti Energialt hulgihinnaga elektert, teha see baitideks ja müüa tänulikele kundedele. Kuna aga üks server on häbematult vähetõhus aparaat, muutub baitideks ainult osa elektrit, ülejäänu aga eraldub soojusena. Kusjuures servereid on meil tükka mitu, rääkimata tavakompuuteritest. Idee poolest on kontoril küll olemas ka konditsioneer, aga kuna majahaldaja, ma kahtlustan, on samuti Pelguranna karastusega, siis... Ühesõnaga, eelistame akent lahti hoida :)
Sõnaga, viimased kaks nädalat oli tervis arktilistele tingimustele vaatamata otse suurepärane (kui jätta kõrvale kolmapäeva õhtu ja sellele järgnenud ommik), ei suutnud seda rikkuda ka märjakssaamine ja 10 kilti vastutuult piki Laiuse mäge). Aga piisas vaid ühest õhtust meie Jõgeva-lähedase elamise toatemperatuuril, kui pea on nigu vatti täis, silmadetagune valutab ja okas on kurgus. Jaa, ilmselt on õigus neill, kes väidavad, et organismile on ohtlik mitte karmid tingimused, vaid just lõdvakslaskmine.

Pool tundi järjekordse maailmalõpuni

Neil tundidel käivitatakse siis Suur Hadronite Põrgataja. Edasise suhtes on kollase ajakirjanduse andmeil kaks peamist varianti:
1. Tekkinud pisike must auk õgib pikkamööda Maa tuuma, inimkond on sunnitud kolima tähtedele, võimust võtavad TehnoTasand ja katoliku kirik, tehakse igast aja- ja ruumimanipulatsioone ning muud jama (lugege Dan Simmonsit, tema teab täpsemalt).
2. Nad toovad Elvise tagasi.
Ei oskagi öelda, kumb variant neist hullem on.

Vaene Savisaar!

Lisaks muudele tervisehädadele (probleemidest südamega on ajakirjanduseski räägitud, lisaks on tema kehakaalu ja vähese liikumisharjumuse juures enam kui tõenäolised ka ainevahetus- ja liigesehädad) on meie poliitilise areeni raskekaallast tabanud ka veel isiksuse lõhestumine.
Ma ei saa öelda, et oleksin tema blogi püsilugeja - vanameistri põhiampluaa on ikkagi verbaalne gladiaatorivõitlus, milles ta tavaliselt mängleva kergusega hõõrub pulbriks nii talle juhuslikult ette jäänud üksiküritaja kui ka terve hästirelvastatud vastatsesalga (ja mis on tõenäoliselt ka üks peamisi põhjusi, miks savikat kaaspoliitikute hulgas nii kibedasti vihatakse). Kuid kirjatöö võiks Edgar küll delegeerida parem Innole, kes ju viimasel ajal niikuinii tsentrismist nõretavaid seisukohavõtte blogiruumi paiskab.
Ent tagasi isiksuse lõhestumise juurde. Panin nimelt blogipuus tähele pealkirja: "Edgar Savisaar: Tammerk väärib ametit, aga . . ." ja pidasin seda algul järjekordseks pressikaks, mille pealkirja selle koostaja ju ikka ka viite tsiteeritavale sisse paneb, aga lähemalt vaadates selgub, et tegemist ju Savisaare enda blogiga! Savisaar võtab oma isiklikus veebipäevikus iseenda nimel sõna! Kusjuures peaaegu kõigi tema blogi sissekannete pealkirjades on viide: Savisaar ütles nii või Edgar Savisaar arvas naa...
Pahatahlikud lugejad võivad nüüd seletama hakata, et see ju ammu teada, et savikas ise oma blogi ei kirjuta, aga ütlen kohe ära, et minu arust on see pahatahtlik laim! Blogi pole ju mingi pressiteadete lansseerimise kanal, eiei, see on ikka inimese isiklik sisekaemus, intiimpäevik, mida ta on otsustanud jagada kogu veebi ühendatud maailmaga (mida on viimastel andmetel ligikaudu miljard inimest). Pealegi ei ole Savisaar ju jumal teab kes, ta on ikkagi veteranpoliitik, taasiseseisva Eesti esimene pääminister, tark sise- ja veelgi targem majandusminister ning praegune ülihoolitsev linnapea, tema juba oma kaaskodanikke petma ei hakka :)
Nii et minu mure Edgari tevise pärast aiva süveneb. Ma küll ei kuulu Keskerakonna tulihingeliste pooldajate hulka (iga, IQ, sõprusringkond ega sissetulekud ei kvalifitseeru), kuid mõelgem nüüd hoolega - mis saaks Eesti poliitikast siis, kui Hundisilma talu peremees selles enam osaleda ei jaksaks? Kes oleks siis see koll, kelle vastu liitumiseks unustaksid Eesti erakonnad omavahelised pisinaginad, hirmust kelle ees nõustuksid Eesti parteide pisifüürerid olema natuke vähem kunnid?
Edgar, ausõna - tervis on kõige tähtsam! Ja füüsiline koormus on parim rohi stressi ning muude psüühiliste probleemide puhul. Alustada pole kunagi hilja! Tee nagu mina - osta omale jalgratas ning uha sellega algul kodust poodi ja tagasi, siis niisama ümbruskonnas ringi, kuni lõpuks pole ka paarkümmend kilti enam probleem ning võid kasvõi rattaga tööl käima hakata :)
(Pilt pätsatud Ekspressi veebist)